Sotsiaaltöötajatega vesteldes sai kinnitust kõik see, mida teadsime enne elektriautode pärale jõudmist – aku on vilets, kaugele sõita ei saa, ruumi on vähe. Ainult elektriautoga ei saa sotsiaaltöötaja kõiki töösõite tehtud. Istub tööajast maanteel autoroolis ja püüab 30 km/h sõites sihtpunkti jõuda. Kui on tarvis sõidutada ratastooli, vedada kaupa, sõita kaugemale kui 50 km, siis elektriautost ei piisa ja seepärast peab käepärast olema ka sisepõlemismootoriga auto.
Küsimus on selles, kas need miinused korvab suur pluss – keskkonna- ja ka raha sääst.
Vastus – kõik oleneb vaatenurgast.
Sisepõlemismootoriga auto on vajaduse korral ilmselt kõigil sotsiaaltöötajatel – kui ei ole endal, siis on omavalitsusel. Parem on sõita pooled sõidud keskkonnasäästlikult, parem on hoida bensiiniraha kokku mõne sõidu pealt kui üldse mitte. Parem, kui sotsiaaltöötaja sõidab öösel abivajaja juurde tasuta saadud elektriautoga, 30 või 60 km tunnikiirusega, kui et ta ei sõidagi abivajaja juurde, sest tööautot ei ole ja isiklikku ka ei ole.
Parem on õppida uusi, innovatiivseid lahendusi tundma, kui jäädagi kinni hoidma vanast, uut kunagi katsetamata.
