Kooliaasta eel avalikustatud plaan peaks kõige muu hulgas ideaalis taastama õpetajakutse au ja väärikuse. Esialgu on see kogunud üksiklaste ebalevaid kriitikanooli, aga ka lausa erakonniti vastuseisu, ja pole ka ime: muudatused on põhimõttelised ja drastilised. Uus hirmutab. Eriti hirmutab see siis, kui lammutab konservatiivset süsteemi, mis puudutab paljusid.
Kooliõpetajad ise, kes on oma palga eest võidelnud, veri ninast väljas, ei saa veel päris täpselt aru, mis sünnib, aga tundub, et on umbusklikud ja kahtlustavad, nagu püütaks neil kuidagimoodi jälle nahka üle kõrvade tõmmata.
Kas lubatud palgatõus nüüd ikka tuleb või ei tule see mitte? Kas koormusnormi ja ametijärkude kadu on lõppkokkuvõttes halb või hea?
Omavalitsused on pigem rahunenud: keegi vägisi nende identiteedi (loe: gümnaasiumi) kallale ei tule, riigieksamitulemused on isegi paranenud, rahastamise lahutamist ei võeta enam tõsiselt, ja kui võetaksegi, siis loodetakse tühjaks jooksvat keskkooli ise edasi pidada.
Hariduselus on pöördeline ja huvitav aeg. Kooli- ja -võrgureform on jõudnud järku, kus algav õppeaasta jääb koolidele harjunud moel viimaseks, muutused ise kestavad tõenäoliselt kauem: kolm-neli aastat, sest alles siis hakatakse lõikama kooliastmete eraldi rahastamise vilju.
Loodetavasti — ja see on kõige tähtsam — peavad õpetajad tõmbetuules vastu, sest nagu ütles eilses Õpetajate Lehes minister Aaviksoogi:
“Hea ja motiveeritud õpetaja on valuuta, mida väärtustavad riigid pole kunagi pidanud kartma pankrotti.”
