Loendusretkel kõrvaklappidest nahkhiiri kuulamas

Ühel ööl kogunes Haapsalu vanalinnas tänavanurgale viis vandeseltslast, et minna loodusteadlase Matti Masingu juhendamisel nahkhiireretkele. Algas avalik nahkhiireöö.

Pisut pärast keskööd on teeleasumiseks piisavalt hämar. Öö on selge ja vaikne, õhutemperatuur +10 kraadi. Selge öö on hea meile, nahkhiirte jahtijaile; tuulevaikus on soodne putukatele ja seega ka nahkhiirtele, kes koguvad veel viimaseid päevi enne poegimist toiduvarusid. Kui kolooniatena elavad emasnahkiired oma päevasest varjepaigast – puuõõnsusest või pööningult – putukajahile lendavad, ongi meil võimalus neid näha ja kuulda.

Kuulda? Kuidas saab kuulda nahkhiire häält? Matti Masing tutvustab meile detektorit, mis võimaldab huvilisel nahkhiirt mitte ainult kuulda, vaid eelteadmiste korral ka määrata tema liiki.

Rebast ja siili kõrvaklappidest ei kuule

Kõrvaklapid peas ja detektor kaelas, alustame loendusretke Eeslahe äärest. Esialgu tundub, et nahkhiire häält kuulevad isegi peene seadme vahendusel vaid asjatundjad, sest viie minuti jooksul kostab kõrvu ainult müra. Teed ületav siil ja enesekindlalt ühte hoovi sisenev noor rebane klappidesse mingeid signaale ei anna. “Siin nahkhiiri ei ole,” nendib Masing ja vandeseltslased liiguvad edasi.

Aga siis… Lahe tänava suurte vahtrate alla jõudes kuuleme klappides koputavat häält. Ja veel. “Põhja-nahkhiir,” ütleb Masing, “see kõige tavalisem.” Ta selgitab, kuidas detektori nuppu keerates hinnata parima kuuldavuse sagedust. Äsjakuuldud liigi “koputus” kostab kõige paremini 30 kHz kandis. Teine, heledam koputaja, on pargi-nahkhiir. Kumbagi liiki kahjuks näha ei ole.

Haapsalus 18 aasta jooksul nahkhiiri vaadelnud Matti Masingul on linnas oma loendusrada, mida ta teatud regulaarsusega läbi käib. Kindlates punktides loendab ta isendeid viis minutit, paneb tulemused kirja ja võrdleb varasemate andmetega. Masingu enda kaelas rippuv detektor on veelgi peenem kui meie kätte usaldatu – see salvestab hääled ning hiljem kabinetivaikuses saab uurija oma kahtlustele haruldaste liikide suhtes kinnitust või siis mitte.

Õpime liike eristama ka suuruse järgi

Väike-Lossi tänaval kuuleme klappidest kõigepealt hoiatuseks juba tuttavat häält ja kohe saab üks vandeseltslane ühelt pööningult puuvõrasse lendava nahkhiirega peaaegu pihta. Ning seal nad sähvivadki – lisaks eespool kuulduile ka üks väike lendlane, kelle peab Masingu sõnul kindlaksmääramiseks võrguga kinni püüdma.

Väikese viigi kaldale jõudes näeme uuritavaid objekte juba täiesti selgelt – veepinna kohal püüavad putukaid tiigilendlane ja veelendlane. “Näete, tiigilendlane on suurem, varsti hakkate kaht liiki eristama,” märgib Masing.

Nii ongi. Kümmekond minutit lendajaid heleda taeva taustal tähelepanelikult jälginud, saame peagi aru, kes on kes. “Veelendlane tuleb, näe, päris jala juurde,” õpetab Masing veel. Tõepoolest – väiksem nahkhiir teeb oma tiire päris kalda lähedal.

Kõnnime edasi. Viigi kõrval aedade hämaruses näeme-kuuleme arvukalt pargi-nahkhiiri, ühel loendusminutil kuuleme ka Haapsalus haruldast suurvidevlast.

Saagiks kuus liiki

Poolteisetunnise vaatluse jooksul leidsime vähemalt kuus liiki, kellest viit saab määrata liigini: veelendlane, tiigilendlane, pargi-nahkhiir, põhja-nahkhiir ja suurvidevlane. Täpsemalt tuvastamata jäi üks väike lendlane, kes on määramiseks tarvis võrguga kinni püüda.

Masingu sõnul tulevad paljud liigid Haapsallu siis, kui vee ääres on palju putukaid. “Praegu on sääski palju ja ka nahkhiiri on palju,” selgitas loodusteadlane.

Nahkhiired ja Haapsalu

* Haapsalu nahkhiireöö 11. juunil oli pühendatud 20 aasta möödumisele esimesest avalikust nahkhiireööst Eestis, mis toimus Tartus mai algul 1992.

* Haapsalu piirkonnas toimub tänavu esmakordselt Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetatud nahkhiirte süvendatud uuring – kaardistamine ja loendused. Projekt lõpeb aasta pärast.