Alates laupäevast saab Haapsalu linnagaleriis vaadata Eestit Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindanud Eesti arhitektuurimuuseumi näitust “50 maja/houses”.
Tegemist on vähendatud näitusega Eesti ekspositsioonist 12. Veneetsia arhitektuuribiennaalil „100 maja“, mille autorid on Kalle Vellevoog, Tiiu Truus, Martin Pedanik, Karen Jagodin ja kuraator Karen Jagodin.
“Eesti varasemad osalemised Veneetsia arhitektuuribiennaalil – näitustega Simulacrum City, Hobupeldik, JointSpace ja Gaasitoru – on iga kord kõnelenud erinevatest arhitektuurist mõtlemise ja rääkimise vormidest. Need on olnud tugeva sotsiaalse, kunstilise, kohaspetsiifilise või tehnoloogilise sõnumiga, kuid ikka on kostunud arvamusi, et üks kord võiks Veneetsias näidata ka “päris arhitektuuri”,” valgustas kuraator Jagodin näituse saamislugu. “Kui 2010. aasta varakevadel algas konkurss Eesti ekspositsiooni leidmiseks, otsustasid projektiga Domus osalenud autorid pakkuda välja reaalset ehitatud keskkonda tutvustava näituse.”
Teemavalikul sai Jagodini sõnul otsustavaks püüe eristada kohalikust ehituspraktikast see miski, mis võiks olla unikaalne, muud maailma oma erilisusega kõnetav ning siinse arhitektuuriloome paremikku tutvustav.
Enesele seati üks selge eesmärk: tutvustada Eesti arhitektuurielu läbi ühe kitsama valdkonna – eramuarhitektuuri. “Osalemine Veneetsia arhitektuuribiennaalil on võimalus tuua laiema publiku ette oma värskemad, aktuaalsemad, kriitilisemad ja parimad ideed. Siit ammutatakse globaalse arhitektuurielu uusimad probleempüstitused ja võetakse kokku olulisimad nähtused,” märkis kuraator.
See sobis ka Veneetsia XII rahvusvahelise arhitektuuribiennaali üldteemaga. Arhitektuuribiennaali üldkuraator, Jaapani arhitekt Kazuyo Sejima nimetas selleks „Inimesed kohtuvad arhitektuuris“, ning on oma öelnud, et 2010. aasta biennaal peaks olema arhitektuurist, sellest, kuidas inimesed arhitektuuriga kokku puutuvad ja suhestuvad.
“Elamu on ikka olnud moodsa arhitektuuri üks lemmikteemasid, illustreerides oma kompaktsuses ja samas keerukuses inimeste suhet keskkonnaga ja selle kujundamise viisi. Eramu loomine omakorda on üheks intiimseimaks arhitektuurivormiks, kus tellija suhe loodavaga on lahutamatu. Elamuarhitektuur oma mitmetahulisuses tõstatab palju küsimusi, peegeldades elavalt ühiskonda ning selle toimemehhanisme,” kommenteerib Jagodin.
“Eramuid on siinses arhitektuurikirjanduses kutsutud hellitlevalt eesti arhitektuuri kvaliteedimärgiks. Siinne ehituspraktika erineb suurel määral ülejäänud Euroopast eritellimuste ja tüüpprojektide suhtarvu poolest. Eesti ekspositsiooni ette valmistades sai üheks eesmärgiks tuua välja nn kataloogimajade ja unikaalprojekti põhjal valminud eramute vaheline suhtarv. Taoline eesmärk osutus aga võrdlemisi keerukaks, sest puudub vastav ametlik statistika.”
Tegijad pöördusid oma murega linnaarhitektide poole.
Tulemuseks oli väga väike tüüpprojektide osakaal. “Võib oletada, et vaid kuni 10% siinsetest eramutest on nn kataloogimajad. Ei saa küll üldistada, et ülejäänud 90% esindab absoluutset esmaklassilist eramuarhitektuuri, kuid niivõrd suurest kogusest tõuseb siiski esile arvestatav hulk kvaliteetset ehituskunsti. See näitab selgelt ära eestlaste suhtumise kodu loomisesse,” tõdeb Jagodin.
Selleks, miks Eestis valmib rahvaarvu ja ehitustegevust aluseks võttes niivõrd suur hulk unikaalprojekti põhjal eramuid, on Jagodini arvates palju põhjuseid. Noore ühiskonnana on siin tegutsemas palju noori arhitekte, kellel on võrreldes vanemate Euroopa riikidega olnud lihtsam tööturule siseneda, samuti on palju noori tellijaid, kes on valmis eksperimenteerima, olles vabamad stampettekujutustest ja -soovidest.
Näitusele valitud sajast eramust on projekteerimise hetkel vähemalt pooled tehtud alla 40-aastaste arhitektide poolt. Eritellimuste kasuks räägib ka ühekülgne ja noor, veel täielikult väljaarenemata tüüpmajade turg.
Eesti eramuehituse oluliseks iseloomustajaks on ka kultuuriline eripära ja järjepidevus, mis sai alguse noore vastloodud vabariigi ideaalidest ja oma rahvusest noorte arhitektide kasutamisega 1920.–30. aastatel, jätkus kultuurilise vastandumisena nõukogude perioodil ning sai uue hoo taasiseseisvunud riigis, kus unikaalse eramaja omamine sai ühtmoodi reklaamitud ideaalelu mudeliks, turukaubaks kui ka eksperimenteerimispinnaks. Nagu võib lugeda näituse kataloogist, Triin Ojari artiklist, pole Eestis ilmselt kunagi räägitud nii palju kinnisvaraärist, kodukujundusest, ümberehitamisest ja kõigest muust eluasemega seonduvast kui viimase kümne aasta jooksul.
Järjepidevuse näitamiseks on näitusele valitud ikoonilisema tähendusega eramuid Eesti vabariigi algusperioodist ning nõukogude ajajärgust.
Näitus jääb linnagaleriis avatuks 27. maini.
