0

Kevadine jää – ettearvamatu ja muutlik

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Kuigi kevade saabudes tundub, et talvel külmaga karastunud jää peab veel kaua vastu, pole asjata mõtet jääle jalutama minna, sest pealtnäha tugev jääpind võib olla ülimalt petlik.

Põhjus on lihtne. Kui sügisel „kasvab“ jää kaldast veekogu keskele, siis kevadel toimub sama protsess risti vastupidi, jää hakkab sulama kaldast ja madalamatest kohtadest. Seega, kõige ohtlikum jää on just seal, kust inimene veekogule läheb või kust ta tagasi tuleb, ehk kalda lähedal.

„Väga keeruline ja mõnikord lausa võimatu on hinnata kevadist jääd, sest selle sulamine toimub sealt, kust me seda ei näe, altpoolt,“ ütles vetelpäästeinstruktor Eimar Täht.

Jää paksus ja struktuur võivad olla väga erinevad ka ühe veekogu ulatuses. Eriti ettearvamatud on kõikvõimalikud voolava veega veekogude käänukohad, kõrkjatega kaetud kaldad, ojakeste sissevoolud, sillapostid, lahvandused. Need on kohad, kus kevadine jää ei pruugi enam inimest kanda. Täht rääkis, et on olnud juhtumeid, kus hommikul üle jõe tööle minnes jää veel kandis, aga õhtul sama teed koju naastes vajus inimene läbi jää. Ta tõi lisaks kurva näite, kus kalamees vajus Männiku karjääris läbi jää ja uppus, samas seisis mõnikümmend meetrit eemal jääl kogukas džiip. „Lisaks peab arvestama, et kui jääs on jääkihte läbivad pikipraod, on jää kandevõimest alles ainult 40%, kui aga ristipraod, on jää kandevõimest alles ainult 15–20%,“ selgitas Täht.

Valmista end ette

Kel kevadel vaja jääle minna, sel peaks olema kaasas nuga või jäänaasklid, mida jäässe lüüa enda kiiremaks ja mugavamaks jääle vinnamiseks. Samuti on soovitav mitmekordsesse kilekotti kaasa pakkida kuivad sokid, püksid ja fliis, juba neist esemetest piisab, et pärast jäist suplust allajahtumist vältida, samuti püsib selline veekindel pakike hästi vee peal. Samas, kas lapsed lähevad jääle mõttega, et nendega õnnetus juhtub ja valmistavad end ette? Või täiskasvanud? Kes meist hommikul autoga tööle sõites mõtleb, et võime sattuda avariisse. “Eestlasi vaadates jääb mulje, et nad elavad nii, nagu elaksid nad igavesti, aga surevad nii, nagu pole kunagi elanud,“ ütles Täht.

Aga mis see kevadine suplus siis ikka ei ole? mõtleb ehk lugeja. Allakirjutanul on olnud võimalus tõmmata end veeohutuskoolitusel soojas basseinivees suurele libedale plastiktükile. Ütlen ausalt, pelgalt ujumisriieteski oli see omajagu ettevõtmine. Iga ebaõnnestunud katse järel rauges jõud ja seda minutitega. Kui mõelda, mis tunne oleks üritada sedasama teha jääkülmas vees, peas helisemas paanikakell, seljas läbiimbunud rasked talverõivad, mis muudavad inimese kümmekond kilo raskemaks, siis tundub see üritus ette määratud ebaõnnestuma. See ongi üliraske, ausalt. Eriti veel lastele ja eakatele, kelle jaks pole kas veel või enam nii tugev, kui tervel täiskasvanul. Eimar Täht lisas, et mida paksem jää, seda kõrgemal veepinnast ujub, seega on sellele pääsemiseks vaja kiirust, osavust ja tehnikat, samuti ka lisajõudu.

Uppujal on looma jõud

Kui õnnetus on siiski juhtunud ja inimene tajub, et jää teda enam ei kanna, tuleb vältida hooga läbi jää sügavamale vajumist ning õlgade ja pea märjakssaamist. Selleks tuleb läbi jää vajudes sirutada käed külgedele laiali ja kallutada keha ette või tahapoole ning pidurdada kehaga sügavale vette vajumist. „Kui vette on vajutud, tuleb jaotada keharaskus laialisirutatud käte abil võimalikult suurele jääpinnale, pöörata end näoga tuldud tee poole, proovida lükata jalad taha sirgeks ujumisasendisse ning libistada end kätega tõmmates jääle. Kujutage seda tehes endale ette, et tõmbate sujuvalt jääd enda jalgade poole,“ õpetas Täht. Jää servadest ei tohi kinni võtta, sest hetk hiljem võivad ujuvad kamakad omavahel kokku põrgata ja sõrmed võivad vahele jääda.

Kui jääauku on vajunud sõber, tuleb talle ohutust kohast või kaugusest ulatada või heita puuroigas, nöör, sall või muu ese, millest ta saab kinni haarata ja esimesel võimalusel kutsuda appi päästjad ning kiirabi. Veest ja jäält päästmise kõige olulisem reegel on, et teie ja kannatanu vahele peab alati jääma mingi ese, millest päästetav saab kinni haarata ja päästja vajadusel lahti lasta. „Inimene, kes on sattunud eluohtlikku olukorda ja kellel on surmahirm, ei ole enam Inimene vaid loom, kes võitleb oma elu eest ja ta klammerdub kõigi ja kõige külge, mis tema haardeulatusse satub. Seda nimetatakse surmahaardeks ja selle vältimist ning sellest vabanemist harjutavad vetelpäästjad aastaid,“ rääkis Täht.

Õnnetus hüüab tulles

Jää puhul kehtib üldiselt põhimõte, et õnnetus ikkagi hüüab tulles. „Väga harva vajub inimene kohe robaki läbi jää. Kui ette satub nõrk koht, siis õigesti käitudes võib ainult jalg märjaks saada,“ rääkis Täht. „Oluline on jääl liikumise kiirus, kui liigutakse liiga kiiresti ega kontrollita vahepeal jääd, siis avastatakse liiga hilja, et see teid enam ei kanna ja tagasi „tugevale“ jääle saamine võib osutuda võimatuks,“ ütles ta.

Kõige targem on muidugi kevadel jääst eemale hoida. „Kui juba jääle astudes on kuulda praksumist, siis ei tohiks ammugi peale minna,“ hoiatas Täht.

Kui kuidagi ei ole võimalik jääd vältida, siis esimese asjana tuleb meeles pidada, et seltskond on üle kõige. Seega võtke sõbrad kaasa ning valmistage ennast ette. Teiseks andke kodustele täpselt teada, kuhu lähete ja millal tulete ning kellega olete. Kolmandaks on targem minna kohtadesse, kus liiguvad ka teised inimesed. Ja viimaseks: lapsed ei vastuta kunagi oma elu ega tervise eest, neil puuduvad selleks teadmised ja kogemused. Laste eest vastutavad lapsevanemad. Emade-isade kohustus on rääkida lastele, miks ei või minna kevadisele jääle mängima, mis võib nendega juhtuda. Peale kõige on lastel kombeks järgida mitte vanemate sõnu, vaid tegusid, seega eeskuju anname me lastele ikka oma käitumisega.

Evelin Trink,
päästeameti Lääne päästekeskuse pressiesindaja

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz