Riigikogu stenogramm: Andrus Ansipi ja Andres Lipstoki vastused Neeme Suure arupärimistele

XII RIIGIKOGU STENOGRAMM
III ISTUNGJÄRK
Esmaspäev, 12. märts 2012, kell 15:00

Teema: Sularaha kättesaadavus

Neeme Suur
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Oleme rääkinud praegu sellest, et on erinevad võimalused sularaha kättesaadavuse tagamiseks. Aga näiteks kui luuakse kohapeal koostöö näiteks kauplusega, siis seal on teenustasud sularaha väljavõtmisel oluliselt kõrgemad kui näiteks Eesti Posti või kommertspankade puhul. Kas te ei arva, et see paneb kohalikud elanikud oluliselt halvemasse olukorda teiste piirkondade elanikest, kus on võimalik tarvitada Eesti Posti või kommertspanga teenuseid? Aitäh!

Eesti Panga president Andres Lipstok:
Aitäh! Loomulikult, kui üks teenus on kuskil kallim, siis selle teenuse kasutajad peavad maksma rohkem raha ja nende olukord on kehvem. See vastus saab olla loomulikult, et need inimesed on kehvemas situatsioonis, kus näiteks kaupluse kaudu väljavõetava sularaha eest võetakse teenustasu rohkem, kui näiteks pank võtab oma peakontoris, kui sealt sularaha välja võtta või läbi Eesti Posti sularaha välja võtta. Loomulikult on see teenus selle inimese jaoks kallim ja see inimene on vähem rahul. Aitäh!

Teema: Teenuste kättesaadavus

Aseesimees Jüri Ratas
Liigume edasi kolmanda arupärimise juurde, mis on esitatud Riigikogu liikmete Andres Anvelti, Helmen Küti, Jaak Alliku, Jaan Õunapuu, Jevgeni Ossinovski, Kajar Lemberi, Kalev Kotkase, Kalvi Kõva, Neeme Suure, Rannar Vassiljevi ja Rain Randvere poolt veebruarikuu 8. päeval 2012. aastal. Arupärimise teema on teenuste kättesaadavus ja see kannab numbrit 108. Arupärimisele vastab peaminister Andrus Ansip. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Neeme Suure, et seda arupärimist tutvustada! Palun!

Neeme Suur
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister, justiitsminister! Head kolleegid!
Hakkaksin pihta sellest hetkest, et umbes kuu aega tagasi, kui Lääne maakonna ajalehes Lääne Elu ilmus esimesel leheküljel võidurõõmus pealkiri, et Virtsu sularahaautomaadi likvideerimine lükkus aastaks ajaks edasi. Ja see oli tollal kodanikuühiskonna selge võit, mida tegelikult tunnistas ka Swedbanki esindaja, kes ütles, et nad ei osanud aimata, et see liigutus võib saada niivõrd suure tähelepanu osaliseks.

Sellesama ajalehe 3. leheküljel oli teine artikkel, mis ütles, et kauplusauto lõpetab tegevuse Nõva valla territooriumil ja ka Hanila valla territooriumil. Seesama Virtsu sularahaautomaat on ka Hanila valla territooriumil. Samal ajal me teame, et Virtsus on likvideerimisel ka Eesti Posti kontor.

See kõik viib mõttele, et teenuste kättesaadavus ei ole selline teema, mida me saaksime käsitleda ükshaaval – võtame ühe teenuse või teise teenuse. Kui praegusel hetkel räägitakse väga palju koolivõrgu korrastamisest, siis käsitleda koolivõrgu korrastamist ilma ühistranspordivõrgu vastavate muudatusteta on praktiliselt võimatu. Siit tulenevalt ka selle arupärimise mõte.

Ja veel lisaks, me räägime avalikest teenustest väga palju, kuid lisaks avalikule sektorile osutab elu normaalseks toimimiseks vajalikke teenuseid ka erasektor. Mitmetel puhkudel, kui erasektori teenus ei ole majanduslikult tasuv, näiteks ühistranspordis, on teenuste osutamine riiklikult toetatud. Normaalse elu võimalikkuse seisukohast lähtudes on elutähtsad ka sellised teenused nagu toidukaupade jaemüük, mootorikütuse jaemüük, ravimite jaemüük, andmeside teenus ja sularaha väljastamise teenus. Viimasel ajal on sagenenud juhtumid, kus kas avaliku sektori asutus või erasektori ettevõte vähendab teenuse osutamist väljaspool suuremaid keskusi, tuues põhjuseks kas avaliku teenuse liiga kõrge maksumuse või erateenuse vähese tasuvuse. Selliste protsesside tulemusena suureneb erinevus Eesti erinevate piirkondade elukeskkonna kvaliteedi vahel ning vähenevad võimalused riigi territooriumi tasakaalustatud arengu tagamiseks. Sellisest murest lähtudes ongi nüüd hulk sotsiaaldemokraate pöördunud arupärimisega härra peaministri poole ja loodame saada häid vastuseid. Aitäh!

Peaminister Andrus Ansip
Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.

Esimene küsimus. “Kas peate vajalikuks sellistele avaliku sektori poolt osutatavatele või korraldatavatele teenustele, nagu näiteks teede hooldus, maakonnasisene ühistransport, joogivee varustus, elektrivarustus, esmatasandi arstiabi, kiirabiteenus, korrakaitseteenus, päästeteenus, eelkooli- ja põhihariduse ja postiteenus, kättesaadavuse standardite koordineeritud koostamist?”

Vastus. Olen seisukohal, et kohaliku omavalitsuse pakutavate avaliku teenuste taseme määramine on osa kohalikust demokraatlikust otsustusprotsessist, millesse riik peab sekkuma vaid siis, kui see on vajalik kodanike põhiõiguste kaitseks ja kohalik iseotsustamine ei toimi. Omavalitsuste poolt otsustatavate teenuste puhul ja kohalike omavalitsuste täidetavate omavalitsuslike ülesannete puhul ei ole mõistlik riiklikult kehtestada norme, kuna riigipoolsete nõuete seadmine omavalitsuste poolt pakutavatele omavalitsuslikele teenustele ja nende pakkumise korraldamisele on oluline omavalitsuste autonoomia riive. Juhtudel, kus see on osutunud vajalikuks, sisaldavad valdkondade õigusaktid juba avaliku sektori poolt osutatavatele või korraldatavate teenuste kvaliteetidele või kättesaadavusele konkreetseid soovituslikke või kohustuslikke norme. Näiteks teede hooldusele on majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega kehtestatud tee seisundi nõuded, sealhulgas nõuded teekattele, teekatte tasasusele ja defektidele, nähtavusele, lumehooldustöödes sagedusele jne. Nende täitmine on kohustuslik kõigile avalikult kasutatavate teede omanikele, välja arvatud kõige madalama seisundi tasemega kohalike teede osas, mille seisundi nõuded kehtestab teevaldaja ise.

Maakonnasisesele ühistranspordile on teede- ja sideministri määrusega teenindustaseme soovituslikud normid avalikule kohalikule liiniveole kehtestatud soovituslikud alused teenindustaseme normide kehtestamiseks valla-, linna- ja maakonnaliinidel nagu näiteks normid liini töötajatele, täituvusele, liini intervallile, jalgsikäigu tee pikkusele peatusse jne.

Joogivee kvaliteedi nõudeid sätestab sotsiaalministri määrus joogivee kvaliteedi ja kontrollnõuded ning analüüsimeetodid.
Perearsti teenuse kättesaadavust reguleerib sotsiaalministri määrus “Perearsti ja temaga koos töötavate tervishoiutöötajate tööjuhend”, mille kohaselt perearsti vastuvõtuaeg on vähemalt 20 tundi nädalas igal tööpäeval ajavahemikus kella 8-st kuni 18-ni, sealhulgas vähemalt ühel päeval nädalas peab vastuvõtt olema kuni kella 18-ni ning perearsti tegevuskoht peab olema avatud ja patsientide vastuvõtule registreerimine tagatud tööpäeviti vähemalt kaheksa tundi päevas.

Kiirabiteenuse kättesaadavus reguleerib tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel antud Vabariigi Valitsuse määrus “Kiirabihaiglate ning päästeasutuste ning politsei- ja kiirabialase koostöö kord”, mis sätestab näiteks kiirabibrigaadi väljasõitmise 1 minuti jooksul, kui abivajaja seisund on eluohtlik, 4 minuti jooksul, kui abivajaja seisund on raske ja võib olla eluohtlik ning muudel juhtudel esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 2 tunni pärast.

Lastehoiuteenuse osas on omavalitsustel kohustus luua kõigile 1,5–7-aastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimalust käia teeninduspiirkonna lasteasutustes.

Põhihariduse kättesaadavuse kriteeriume reguleerib põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, sätestades, et vähemalt 80% õpilastest, kelle jaoks põhikool on elukohajärgne kool, ei tohi kuluda koolijõudmiseks rohkem kui 60 minutit ning igas maakonnas peab olema tagatud üldkeskhariduse omandamise võimalus.

Postiteenuse osutamisel on reguleeritud, et teenuse osutaja tagab postisaadetiste kogumise ja saajale kättetoimetamise kõigil tööpäevadel ning mitte vähem kui viiel päeval nädalas ja üks kord päevas kogu Eesti territooriumi ulatuses ning vähemalt 90% lihtsaadetistest toimetatakse saajale kätte üleandmise päevale järgneval tööpäeval.

Seega ei saa öelda, et meil puuduksid standardid teenuste kättesaadavusele või normid avalike teenuste osutamisele. Valdkonna ministrid peavad jooksvalt enda vastutusalades hindama, kas on võimalik ja otstarbekas oma valdkonna seadustes olemasolevaid norme täpsustada, et tagada parem teenuse osutamise korraldus ning kvaliteet ühtlaselt üle Eesti. Eeskujuks saab võtta maavalitsuste poolt koostatud sotsiaalse infrastruktuuri planeeringutest, kuna teenuse kättesaadavuse hindamisele ja sellest tulenevate vajalike meetmete planeerimisele kohalikul tasandil aitab analoogsete kättesaadavuse kriteeriumide kokkuleppimine kindlasti kaasa.

Teine küsimus. “Juhul kui peate vajalikuks avaliku sektori poolt osutatavatele või korraldatavatele teenustele koordineeritud standardite koostamist, siis millise riikliku ametkonna ülesanne on vastav koordineeriv tegevus?”

Vastus. Ma ei pea vajalikuks koordineeriva asutuse nimetamist. Iga minister vastutab ise oma valitsemisala korraldamise eest, sealhulgas ka teenuste kättesaadavuse tagamise eest, kuid ma pean vajalikuks kõigi esmavajalike teenuste kättesaadavuse kriteeriumide kooskõlastamist regionaalministriga, kelle üks ülesanne valitsuses on kaitsta regionaalpoliitilisi eesmärke, kui need satuvad vastuollu valdkondlike eesmärkidega.

Kolmas küsimus. “Kas peate normaalseks olukorda, kus sellise elutähtsa teenuse nagu näiteks päästeteenistus kättesaadavuse kriteeriumid on määratud valitsemisala arengukavaga ja kinnitatud ministri poolt, aga mitte Vabariigi Valitsuse või Riigikogu poolt?”

Vastus. On oluline, et sellised kriteeriumid oleks kehtestatud ja nende kriteeriumide täitmisele eraldatakse ka piisavas mahus rahalisi vahendeid. Seejuures ei ole esmatähtis, kas need on kehtestatud ministri, Vabariigi Valitsuse või Riigikogu poolt. Kuna kriteeriumide näol võib tegemist olla ka ajas muutuvate suurustega, näiteks kui neid soovitakse mingil põhjusel täpsustada, see on täiesti asjakohane, et kriteeriumid seatakse mõnes paindlikumas dokumendis, kui seda on seadus. Pean oluliseks, et kriteeriumid oleks olemas, et kriteeriumid oleksid vastavuses eelarveliste võimalustega ning et kriteeriume järgitaks.

Neljas küsimus. “Kas peate vajalikuks avaliku sektori poolt osutatavate või korraldatavate teenuste kättesaadavuse standardite kinnitamist Riigikogus või vähemalt Vabariigi Valitsuse tasemel?”

Vastus. Ma ei pea seda vajalikuks. Valitsuse või Riigikogu tasemel normide kinnitamine muudaks nende ajakohastamise vastavalt vajaduste ja võimaluste muutumisele liigselt aeganõudvaiks. Subsidiaarsuse printsiip on demokraatlikes riikides keskne põhimõte. Poliitilised otsused tuleb alati teha madalaimal võimalikul haldus- ja poliitilisel tasandil ning võimalikult lähedal kodanikele. Küsimus ei ole mitte standardite kehtestamise tasandis, vaid pigem on otsustuskoht ettekirjutuste ja iseotsustamise tasakaalus ning ettekirjutuste ja eelarveliste võimaluste tasakaalus.

5. küsimus. “Kas valitsusel on ülevaade erasektori poolt pakutavate igapäevaseks elukorralduseks hädavajalike teenuste, nagu näiteks toidukaupade, ravimite ja mootorikütuste jaemüük ning sularaha väljastamine, kättesaadavusest Eesti maapiirkondades? Kui jah, siis kuidas seda infot kogutakse? Kus ja millisel kujul on see ülevaade kajastatud?”

Vastus. Üleriigiliselt ei ole kõigi erasektori teenuste osutamise geograafiat jooksvalt kaardistatud. Mitmete esmatähtsate teenuste, nagu postiteenused, ravimite müük, esmatarbekaupade müük ning pangateenuste kättesaadavust on kaardistatud maakonna sotsiaalse infrastruktuuri teemaplaneeringute koostamise raames. Tänaseks on sotsiaalse infrastruktuuri teemaplaneeringud kehtestatud kõigis 15 maakonnas. Maakonna teemaplaneeringutega analüüsiti olemasolevat olukorda ja tehti ettepanekud teenuste kättesaadavuse ja paiknemisega seotud probleemide lahendamiseks maakonnas. Erapankade riiklik toetamine automaatide võrgu tihendamiseks hõreasutuspiirkondades ei saa olla prioriteetne ega ka pikemaajalisem lahendus. Kehtestatud maakonna teemaplaneeringuid saab aluseks võtta nii regionaalsel, kohalikul kui ka Vabariigi Valitsuse tasandil eri avalike teenuste piirkondlikku kättesaadavust puudutavate otsuste ja struktuursete reformide tegemisel. Teemaplaneeringutes käsitletud teenuste lõikes on teenuste kättesaadavusega seotud info ja ettepanekud Siseministeeriumi tellimusel äsja koondatud ühtsesse kokkuvõttesse.

Kuues küsimus. “Kas valitsusel on kavas mingil moel mõjutada loetletud erasektori teenuste kättesaadavust maapiirkondades? Juhul kui jah, siis milliseid meetmeid selleks rakendatakse?”
Palju mul veel aega jäänud on?

Aseesimees Jüri Ratas
Neli minutit ja 37 sekundit!

Peaminister Andrus Ansip
Küsimusi ühte arupärimisse pandud nii palju, et jagub mitmeks aastaks.

Aseesimees Jüri Ratas
Austatud peaminister! See on Riigikogu liikmete õigus panna arupärimisse nii palju küsimusi, kui nad õigeks peavad. Teil on aega, teil on tublisti aega!

Peaminister Andrus Ansip

Kuues küsimus. “Kas valitsusel on kavas mingil moel mõjutada loetletud erasektori teenuste kättesaadavust maapiirkondades? Juhul kui jah, siis milliseid meetmeid selleks rakendatakse?”

Vastus. Erasektori teenuste osutamisse on riigil keerukas sekkuda. Käesolevast aastast on regionaalminister algatanud uue meetmena kohalike teenusekeskuste toetusskeemi, mida piloteeritakse esmalt kolmes Kagu-Eesti maakonnas. Meetme eesmärgiks on parandada esmavajalike erasektori teenuste kättesaadavust maapiirkondades, toetades külakaupluste tegevust ning nende juures pakutavate teenuste mitmekesistamist tavapärase toidukaupade jaemüügi kõrval.

7. küsimus. “Kas Vabariigi Valitsusel on kavas mõjutada mingil moel sularaha väljastamise teenuse kättesaadavust Eesti maapiirkondades? Kui jah, siis mil moel?”
Erateenuste turgu ja asukoha valikuid on valitsusel kahtlemata väga keerukas suunata. Sularaha väljastamise teenuse kõrval on väga oluline laiendada just muude tarkade lahenduste, näiteks eeskätt elektroonsete makseviiside kasutamist maapiirkondades. See Virtsu pangaautomaadi sulgemise otsus, mis jäi küll täitmata, põhjustas väga suurt ühiskondlikku resonantsi ja tekitas väärarusaama, nagu Eestis ei olekski võimalik enam sularaha inimestel kätte saada ja nagu sularaha kättesaadavus olekski Eesti peamine probleem. Teatavasti on pangad tarbija poolt juhitud organisatsioonid ja pangad liiguvad oma teenustega sinna, kuhu tarbijad neid suuresti suunavad. See on kahepoolne protsess. Ja tarbijad on läinud elektroonsesse pangandusse. Elektroonsete pangalahenduste väljatöötamine nõuab pankadelt täiesti arvestatavat ressurssi. Ei saa eeldada, et see ressurss, mis pankade käsutuses on, oleks piiritu, lõpmatu, et oleks võimalik kasutada seda ressurssi nii nende pangandusteenuste arendamiseks, mis jäävad paratamatult ajalukku võrdselt uute teenuste arendamiseks kulutatava ressursiga.

8. küsimus. “Milliseks hindate Eesti regionaalarengu strateegia kui horisontaalse strateegilise dokumendi mõju valdkondlikele poliitikatele?” Vastus. Hetkel kehtiv riigi regionaalarengu strateegia on Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud dokument, mistõttu peab iga ministeerium oma valdkonna poliitika otsuste ja arengute kavandamisel lähtuma strateegias heaks kiidetud regionaalarengu üldistest põhimõtetest.

9. küsimus. “Vabariigi Valitsuse koosseisus peale peaministri, on veel kolm horisontaalse tegevusvaldkonnaga ministrit – rahandusminister, justiitsminister ja regionaalminister. Millised on regionaalministri võimalused mõjutada valdkondlikke harupoliitikaid?”

Vastus. Riigikogu 23. veebruari 2011. aasta otsusega on heaks kiidetud õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018 ning õigusakti mõjude analüüsi kontseptsioon, millest tulenevalt on regionaalministril võimalus kaalutleda eelnõu kooskõlastamisel regionaalsete mõjude analüüsimise ning soovimatute territoriaalsete mõjude kompensatsiooni meetmete määratlemise piisavust ja adekvaatsust. Regionaalminister kooskõlastab valdkondlikke strateegiadokumente ning õigusakte. Regionaalminister osaleb sõna ja hääleõigusega Vabariigi Valitsuse istungitel ning ministrite ja ministeeriumide vahelisel komisjonitöös. Regionaalministril on võimalus teha Vabariigi Valitsusele ja ministeeriumidele ettepanekuid valitsusasutuste kohalike ametiasutuste ning muude maakonnas asuvate riigiasutuste töö korraldamiseks.

Kümnes küsimus: “Milliseid põhimõttelisi meetmeid valitsus rakendab, tagamaks inimeste põhivajaduste parem tagatus igas Eesti paigas?”

Vastus. Valitsus rakendab inimeste põhivajaduste tagamiseks riigis kõiki valdkonnapoliitikaid, mis on seotud ühel või teisel viisil teenuste ja hüvede osutamise korraldamisega kodanikega. Iga minister vastutab oma valitsemisalaga seotud teenuste kättesaadavuse tagamise eest. Inimeste põhivajaduste parem tagamine on olnud riigi regionaalarengu strateegia üheks kolmest põhieesmärgist ning oluline osa siin on olnud mitmete regionaalarengu meetmete rakendamisel. Näiteks Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondist kaasrahastatava kohalike avalike teenuste arendamise meetme kaudu on aastatel 2009–2011 aasta jooksul eraldatud investeeringutoetusi ligikaudu 98 miljoni euro ulatuses väljapoole viit suuremat linnapiirkonda. Lisaks riigieelarvelistest vahenditest kaasrahastatavad regionaalse investeeringutoetuse ning hajaasustuse, elektri- ja veeprogrammid, mille kaudu on inimeste põhivajaduste paremaks tagamiseks eraldatud toetusi 2008.–2010. aasta jooksul ligikaudu 11,4 miljoni euro ulatuses. Inimeste põhivajaduste parem ja ühtlasem geograafiline tagatus on olnud siiani ja peab jääma ka edaspidi riigi regionaalpoliitika oluliseks prioriteediks, kuid tuleb arvestada, et selle konkreetsed lahendusviisid võivad ajas muutuda sõltuvalt muutustest inimeste ruumilises mobiilsuses ning innovatsioonist teenuste osutamise viisides. Hõredama asustuse tingimustes muutub eriti oluliseks teenuste osutamine paindlikumal ja uuenduslikumal viisil. Riiklikult tuleb hõlbustada transpordikorralduse ja taristu võimekust, tagamaks teenuste parema ja mugavama kättesaadavuse. Piirkondlike tööjõuareaalide või toimealade parem sidustamine on seotud üheks prioriteediks ka uue üleriigilise planeeringu “Eesti 2030+” eelnõus ning kindlasti jagub siin ülesandeid, mida tuleb korraldada uue riikliku transpordi arengukava kaudu. Samuti tuleb jätkata info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste võimaluste ärakasutamist e-teenuste võimaluste laiemaks pakkumiseks ning siin on riigi ülesanne tagada seda võimaldava kaasaegse taristu olemasolu maapiirkondades. Selleks on valitsus asunud jõuliselt arendama ka kiire interneti baastaristu arendamist maapiirkondades Euroopa Liidu struktuurivahendite toel. Inimeste tegevusruumid ja teenuste osutamise võimalused on muutunud ning sellele vastavalt tuleb kohandada ka teenuste osutamise viise ja geograafiat. Vastupidi toimetamine ei saa olla pikemaajaliselt jätkusuutlik ega efektiivne. Aitäh!

14. märts

Neeme Suur
Lugupeetud peaminister! Esmaspäeval arupärimisele vastates ütlesite, et subsidiaarsusprintsiip on demokraatlikes riikides keskne põhimõte. Subsidiaarsusprintsiip ehk siis lähimuse põhimõte, mille kohaselt otsused tuleb alati teha madalaimal võimalikul haldus- ja poliitilisel tasandil ja võimalikult lähedal kodanikele. Praktikas aga paraku näeme, et Eesti riik hoopis eemaldub subsidiaarsuse põhimõttest. Kuidas saaks näiteks rääkida kohaliku omavalitsuse iseotsustamise võimekusest, kui autonoomsete tulude osakaal kohalikes eelarvetes on vähenenud 30%-lt 15%-le? Kui ei ole eelarvelist iseseisvust, siis on subsidiaarsuse mõiste omavalitsuste jaoks sisutühi. Siit ka minu küsimus. Mida teeb valitsus selleks, et omavalitsused saaksid olla tegelikult ise otsustajad koos asjakohaste õiguste ja ressurssidega? Aitäh!

Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Tuleb jätkata senist praktikat. Esmaspäeval te nõudsite minu mälu järgi kõigi normide kehtestamist seaduse tasemel või siis vähemalt valitsuse tasemel. Nüüd te olete kandunud teise äärmusesse ja nõuate kõigi otsuste langetamist kohaliku omavalitsuse tasemel. Kui me hoiaksime ikkagi oma vankri tee peal ja ei kolistaks ühest kraavist teise, siis sujuksid asjad hästi. Aitäh!

Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Neeme Suur, esimene täpsustav küsimus! Palun küsimused kiiremini esitada!

Neeme Suur
Jah, ma olin lihtsalt natuke hämmelduses, aga ei ole midagi. Jätkan siis täpsustava küsimusega. Riigiametites on kohtadele jäänud vaid teenindavad üksused. Otsustusõigus liikus mõned aastad tagasi maakondadest regioonikeskustesse, nüüd on aga suures osas koondunud hoopis Tallinna. Alles hiljuti kaotati iseseisvate asutustena Politsei- ja Piirivalveameti, Päästeameti ja Maantee-ameti regionaalsed üksused. Siit ka minu küsimus: kuidas riigiametites toimunud tsentraliseerimine oli kooskõlas subsidiaarsuse printsiibiga? Aitäh!

Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Mul on hea meel, et minu esmaspäevase tähelepanujuhtimise tagajärg on see, et te olete enda jaoks avastanud subsidiaarsusprintsiibi, lähimusprintsiibi, aga mul on kahju, et te ei ole aru saanud sellest, et subsidiaarsus puudutab otsustamist, otsustusprotsessi, mitte menetlemist. Teie poolt nimetatud riigiametid tegelevad asjade menetlemisega, mitte otsustamisega. Tasuks asjaga veelgi tegelda, küllap jõuaks tuumani.

Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Neeme Suur, teine täpsustav küsimus!

Neeme Suur
Jah, tuumani me kindlasti asjaga jõuame ja kindlasti nende ametite menetlusprotsessid sisaldavad ka otsustusmomente, mis paraku on kahjuks kohalikust tasemest väga kaugele nihkunud. Aga veel näiteid, 2009. aastal kehtestatud hädaolukorra seadusega sisuliselt likvideeriti maakondlikud kriisikomisjonid. Kui eelmisel aastal tõusis probleem perearstide puudusest maapiirkondades, siis kõige esimene lahendus, mille Sotsiaalministeerium välja pakkus, oli perearstiabi korralduse viimine maavalitsuse vastutusalast Terviseametisse. Maakondliku ühiskondliku transpordi korraldus kavatsetakse viia maavalitsuse vastutusalast Maanteeametisse. Kõigi nende protsesside tulemuseks on valdkondlikult killustunud ja valdkondade sees tsentraliseeritud riigihalduse mudel. Seda kõike me võime lugeda OECD raportist riigi juhtimise kohta. Ja esmaspäeval te ütlesite, et subsidiaarsuse printsiip demokraatlikes riikides on keskne põhimõte. Mida see subsidiaarssusprintsiip siis teie käsitluses tähendab? Aitäh!

Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Subsidiaarsuse printsiip, vähimuse printsiip demokraatlikus riigis tähendab seda, et otsused langetatakse otsuseid puudutavatele isikutele lähimal poliitilisel või haldustasandil, kodanikule kõige lähemal võimalikul tasandil. Ma palun teid veel kord, ärge ajage otsustamist ja otsuste täideviimist omavahel segamini – need on kaks iseasja. Menetlemine ja otsustamine, see ei ole üks ja seesama, need ei ole sünonüümid. Te viitasite näiteks perearstikorraldusele. Perearstikorraldus maakonnatasandil ei ole taganud igasse perearstikeskusesse perearsti leidmist, sest probleem on suurem, kui ühe maakonna piires oleks võimalik sellele probleemile lahendust leida. Kui keskselt koordineeriv asutus on Sotsiaalministeerium, siis on võimalik perearste üle Eesti paigutada selliselt, et kõik geograafilised punktid oleksid perearstidega ka kaetud. Maakond üksi ei pruugi selle ülesandega hakkama saada. Siin ei ole subsidiaarsusega küll mitte mingisugust puudet. Aitäh!