Gümnaasiumide uus nn mõõdik — ülikoolides tasuta õppekohtadel jätkajate arv — põhjustab kindlasti sama palju ärritust ja vastuväiteid kui eelmine: koolide reastamine riigieksamitulemuste järgi. Mõlemaid pingeridu ette võttes selgub, et neil polegi erilist vahet. Kui kool on riigieksamitulemuste pingerea eesotsas, siis on ta eesotsas ka ülikoolis tasuta kohtadel jätkajate pingereas.
Hoopis kõnekam tõik selgub aga andmeid üksikasjalikumalt uurides. Nimelt pole välja arvutatud mitte ainult ülikoolides tasuta jätkajate, vaid ka tasulistel, kutsehariduses jm õppijate hulk, muu hulgas nendegi hulk, kes ei jätka üldse õpinguid. Viimane lööb süsteemi segi, võib, aga ei pruugi olla korrelatsioonis riigieksamitulemuste ega ülikooli saanutega. Kui Lihulast pääseb ülikooli vähe ja kaob haridussüsteemist palju, siis kõrgete riigieksamitulemustega hiilanud Noarootsis on enim ka n–ö kadunuid.
Läbipaistmatu, halli tsooni moodustavad kadunud vajaksid tõsist analüüsi. Kas nad on läinud tööle, et võtta järelemõtlemisaega? Või on nad jäänud koju vanemate kulul elama, sest gümnaasium lapsepõlve pikendajana on nad lõplikult ära rikkunud? Kui palju on hallis tsoonis noori, kellel ei luba õpinguid jätkata majanduslik seisukord? Kahel viimasel puhul on tegemist tõsise riikliku probleemiga.
Kaie Ilves
