Eesti kirjanduse sügisel idanema pandud päästeaktsioon on käivitunud: riigi raha eest massikultuuri levitada ei tohi. Edaspidi saavad raamatukogud 50 protsendi ulatuses riikliku toetuse suurusest osta kultuuriajakirju ja eesti autorite auhinnatud teoseid. Riigiraha kasutades tuleb arvestada piirkonna suurust. Toetuse sihipärast kasutamist jälgib maakonnaraamatukogu. Ühesõnaga, kõik on olemas: mille eest osta, mida osta, kui palju osta ja miks osta, nii et peaks olema rahu maa peal ja inimestel hea meel, aga ei ole. Peale Karl–Martin Sinijärve muidugi.
Sinijärv arvab, et turg ja müük üksi eestikeelset kõrgtasemel kirjandust ülal ei hoia. Ei paista, et kedagi kohustataks ostma kõike mainitut, küll aga teatud summa eest etteantu piires valikut tegema, arutab Sinijärv ja arvab (täitsa õigesti), et see on igati mõistlik, kui tahame, et ka paarikümne aasta pärast oleks võimalikult paljudes Eesti elupaikades adekvaatne ülevaade kirjailmas toimunust.
Muidu arvatakse (ka täitsa õigesti) nii ja naa, näiteks seda, et vägisi armsaks ei tee: oma kirjameeste kaalutud sõnu võib küll riiulisse osta, aga lugema neid nagunii keegi ei hakka.
Enim näikse raamatukogurahvast hämmeldavat aga see, et minister üritab juba mitu kuud lahtisest uksest sisse murda ja ennäe! teeb selle lõpuks ära ka. Kui seni on ostetud omast peast, siis nüüd hakatagu ostma nimekirja järgi! Mis siis, et samu raamatuid. Peaasi, et saab päästa.
