Krista Kumberg: Eestimaa südames süttis raamatukogude jaoks kolm ohulampi

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Bibliotekaarid tulid sel aastal kokku Eestimaa südamesse – Paidesse, et üheskoos avada raamatukogupäevad „Kohtume raamatukogus“. Pärast võõrustajate tervitusi sai sõna vastne kultuuriminister Rein Lang.

Siinkirjutajal oli see esimene kord „meie ministri“ esinemist otse ja elusuuruses kuulda-näha. Ega ta midagi väga uut ei rääkinud. Samu seisukohti raamatukogude osas on Lang avaldanud ka varasemates usutlustes. Tibake meenutas ta poissi järve kaldal, kes vagusasse vette kivikesi loobib ja huviga vaatab, millised ringid sellest sünnivad ja kes oma pea ärritunult välja pistab ning kuidas reageerib. Minister teatas nö üle lõigu, et midagi pole veel otsustatud, midagi veel ei muutu, aga – tasuks mõelda…

See tema pakutud mõtlemisaine aga kippus punaseid ohutulukesi süütama. Kas me äkki kokkuhoidu ja ühest küljest häid eesmärke silmas pidades hoopis kraavi ei keera? Pole midagi parata, raamatukogu on juba kord selline asutus, mis raha ei teeni vaid kulutab. Kulutab maksumaksja raha, et sellele samale maksumaksjale tasuta, rõhutan – tasuta raamatukogulikku teenust pakkuda. Teisisõnu saab iga kodanik siit midagi tagasi – olgu see siis kas puhas soe tuba, lahke pererahvas, võimalus suhelda või asjatundlik teenindus, külluses häid raamatuid õppimiseks, arenemiseks, meelelahutuseks.

Maksumaksja raha annab riik meie kätte ministeeriumi kaudu ja see kulub raamatute soetamiseks. Lang väljendas mõistetavat huvi selle vastu, mida raamatukogu riigi raha eest ostab. Et sentigi ei läheks norarobertsitele ja eesti raamat, eesti kirjaniku looming jõuaks raamatukogudesse esimeses järjekorras. Selletarvis tuleks ju genereerida mingeid kohustuslikke ostunimekirju. Kes seda teeks? Kus? Ministeeriumis? Kirjanike Liidus? Rahvusraamatukogus?

Omavalitsus võib omalt poolt lahkust üles näidata ja anda raha ajaviitekirjanduse soetamiseks. Omavalitsuse raha saatus ministrit silmaganähtavalt ei erutanud. Olgugi, et maksumaksja raha seegi või kuidas?

Kurvaks teeb, et minister ei usalda komplekteerijate pädevust, kes juba aastaid eelistavad osta teatmeteoseid, aimeraamatuid (eelistatavalt algupäraseid), koduloolisi teoseid ja muidugi eesti ilukirjandust. Riigi raha kulub ära ja jääb puudugi veel. Ei panda ust lukku väärt tõlkekirjanduse ees ega unusta ära ka ajaviitekirjandust. Tasakaal peab valikus valitsema ja lugejat (ka seda, keda on kombeks tädi Maaliks kutsuda) ei tohi päriselt ära unustada.

Aga see on alles algus. Lugeja peaks neid hinnatud, valitud, riigi raha eest ostetud raamatuid ka kindlasti laenama, et laenutushüvitis jääks „perekonda“. Siin nägi Lang raamatukoguhoidjat, kes omamaiste autorite tutvustamisel paremat tööd teha võiks. Uskuge, ma võiksin seista kasvõi kõrvade peal, kui säherdune asi võimalikuks osutuks, aga mõnd meie oma austatud kirjanikest ei hakkas rahvas ka siis lugema. Veenva ja sisendava soovituse peale ehk esimene kord võtab ja loeb, teisel korral ei hakka nõu küsimagi ja tõrjub kõik järgnevad soovitused. Muuseas, teine tera on lastekirjandusega. Eesti last pole tarvis eesti kirjanduse juurde sundida, ta loeb seda niigi meeleldi.

Ministeerium võiks (sund)nimekirjade koostamise asemel mõelda mõne väärt ja vajaliku teose tiraažiosa väljaostmisele ja selle raamatukogudele jagamisele.

Rein Langi vaevas mure kirjastuste hea käekäigu pärast. Äkki peaks raamatukogud saama uue raamatu mitte nädal-paar pärast ilmumist, vaid nö peetusega – teatava aja möödumise järel, et vastseid teoseid ostetaks, mitte ei loetaks tasuta? Mure on mõistetav, ka meie tahame, et kirjastustel ning raamatupoodidel hästi läheks, et nad alles jääks. Aga tulge tegelikku ellu – raamatukogu ei tõmba neile asutustele mingil moel vett peale. Raha vähesuse tõttu ostetakse meil uut raamatut üks tükk. Kui seda tahavad lugeda paljud, siis tekib kohe pikk järjekord. Ütleme, et kümme inimest on sabas, laenutusaeg kaks-kolm nädalat – kui mitme kuu pärast kümnes raamatu kätte saab? Ta läheb ja ostab, mitte ei oota! Kui raha napib, siis ei osta niikuinii.

Rein Lang on äkki avastanud, et kooliraamatukogud ja rahvaraamatukogud dubleerivad teineteist ja võiks nad ju siis kokkuhoiu mõttes kokku tõsta. Mitte ei mõista, kus ta säherdust asja näha võis. Alg- ja põhikoolid meie maakonnas pole ammu enam saanud osta nautiva lugemise tarbeks juturaamatuid. Hea, kui teatmeteoseid ja õppetööd toetavaid teoseid soetada saab. Põhifondi (kõik, peale õpikute) lisandub raamatuid vähe ja juhuslikult. Ega asi pole tahtmises, asi on rahanappuses. Võib ju olla, et Kippeli “Meelist” on nii ühes kui teises raamatukogus peotäis, see ei ole dubleerimine, see on vajadus.

Heakene küll, oletame, et ministrihärral on õigus. Tõepoolest – Haapsalu gümnaasiumis on terve hulk sääraseid teoseid, mis maakonnaraamatukogus. Mida me siis teeme? Kolime gümnaasiumi raamatukogu Kuuse tänavalt Posti 3 majja või keskraamatukogu kooli? Jabur? Jah! Koolile tarvilik õppeotstarbeline kirjavara peab asuma koolis, õpilasele käe-jala juures.
Äkki külakohas õnnestuks? Meie maakonnas on juba mitu rahvaraamatukogu koolimajja viidud. Selgelt ja ausalt kütte-elektri kokkuhoidmise mõttes, mitte mingit dubleerimise juttu ajades. Kokkutõstmise korral saab aga rahvaraamatukogu hoidja omale uue, tema pädevusele mittevastava töö – õpikute tellimise ja nendega tegelemise – kaks korda aastas eriti intensiivselt. Ikka sellesama palga eest. Kuidas asi toimib ja kas see ka hea on, peab küsima Ristilt, Ridalast, Nõvalt ja mujalt, kus tegu tehtud. Tuleb uurida, kas lugejad, pensionärist mudilaseni, säärase olukorraga rahul on.

Niisiis peab enne hüppamist mõtlema, selles osas on minister Langil tuline õigus.
 

Autor on Haapsalu lasteraamatukogu bibliograaf. Lugu ilmus Lääne Elu paberlehes oktoobris.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz