Tasuta kõrghariduse nime all tuntuks saanud kõrgharidusreformi eelnõu on läbinud riigikogus esimese lugemise ning hetkel käib pinev töö esitatud muudatusettepanekute üle riigikogu kultuurikomisjonis, kus hääletamiseni jõutakse tuleva aasta alguses.
On selge, et Eesti kõrgharidus vajab põhimõttelisi muudatusi – sellega on nõustunud nii üliõpilased, rektorid kui ka lõviosa poliitikutest. Samuti on selge, et pikas perspektiivis ei ole meie kõrgharidus konkurentsivõimeline. Seda peamiselt kolmel põhjusel: praegu pakutav kõrgharidus on ebaefektiivne, ebaõiglane ning kõrghariduse kvaliteet on väga ebaühtlane. Just nimetatud kolmest puudusest lähtub ka tasuta kõrghariduse eelnõu.
Üliõpilane veedab praegu ülikooli seinade vahel keskmiselt seitse aastat – 70 000 üliõpilasest on vaid 10 000 lõpetajat aastas. Säärane pikalt veedetud aeg ülikoolis on ebaefektiivne ning samas ka riigile kulukas. Efektiivsuse suurendamiseks tuleb luua olukord, et nii ülikoolide kui ka üliõpilaste huvi oleks õpingute lõpetamine nominaalajaga. Selle saavutamiseks tuleb võimaldada just täiskoormusel õppivatele tudengitele tasuta õpe.
Teine oluline aspekt on kõrghariduse kvaliteet. Eesti kõrghariduse rahastamine on 1996. aastast saati põhinenud riiklikul koolitustellimusel, millega on püütud suunata üliõpilasi õppima ka erialasid, mille vastu on huvi väike. Kahjuks ei ole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud ja ülikoolidel on riikliku koolitustellimuste lepingu alusel täitmata kohustusi hinnanguliselt ligi 600 miljoni euro ulatuses. Selline rahastamissüsteem soosib suuri kõikumisi üliõpilaste tasemevahes. Riigieelarvelistele ehk tasuta õppekohtadele pääsemise lävend on mõnel juhul üle 90 palli riigieksami tulemustest, ent tasulistele kohtadele võib saada alla 50-pallise tulemuse või üldse ilma riigieksameid sooritamata. See tähendab, et ühes auditooriumis istuvad koos väga erinevate võimetega üliõpilased ning paraku langetatakse latt tihti sellisele kõrgusele, et ka nõrgemad sellest üle saaksid.
Probleem praeguse rahastamissüsteemi juures seisneb asjaolus, et tasulisel kohal õppiva tudengi eksmatrikuleerimine vähendab õppeasutuse sissetulekuid. Seetõttu langeb edasijõudmatuse pärast ülikoolist välja vaid marginaalne protsent üliõpilastest, kuna ülikooli rahalised vahendid on sõltuvuses üliõpilaste arvust. Kõrgharidusreformi üheks eesmärgiks on õppekvaliteeti tõsta, muutes ülikoolide riigipoolse rahastamise sõltuvaks õpitulemustest mis ühtlasi tagaks ka efektiivsema rahakasutuse.
Kolmandaks probleemiks on kõrghariduse ebaõiglus. Osa tudengeid saavad ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel aga tuleb õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku vältel, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest ülikoolis. Tasuta kõrghariduse kehtestamisega säärane ebaõiglus kaoks. Samuti tuleb ebaõigluse vähendamiseks sisse viia vajaduspõhised üliõpilaste toetused. Isegi tasuta õppe puhul tähendavad õpingud ülikoolis nii üliõpilasele kui tema perele täiendavaid väljaminekuid, mistõttu on vajalik vaesemate perede lapsi riigi poolt enam toetada. Tasuta kõrghariduse mõte seisneb eeskätt selles, et pere rahakoti suurus ei oleks määrav noore inimese haridusvalikutes ja kõigil andekatel noortel oleks võimalik ülikoolis õppida.
Samuti kaob tasuta kõrghariduse kehtestamisel õpilaste ja koolide liigne sõltuvus riigieksamite tulemustest. Täna toimub osades gümnaasiumites, peamiselt linnakoolides, spetsiaalne riigieksamiteks treenimine, et tagada võimalikult suur õpilaste ligipääs tasuta kõrgharidusele. Keskendumine üksnes riigieksamitele on selgelt lühinägelik ja kitsas lähenemine, takistades õpilase mitmekülgset arengut ja pannes ebavõrdesse olukorda sellist metoodikat vältivate gümnaasiumide õpilased.
Reformi tulemus suurendab riigipoolset rahastust ülikoolidele
Kõrghariduse rahastamissüsteemi muutmiseks on planeeritud lisaraha 2013. aastal 6,1 miljonit eurot, 2014. aastal 18,8 miljonit eurot ja 2015. aastal 33 miljonit eurot. Lisandub 3500 täiendavat tasuta õppekohta, mis tagab tasuta õppe täiskoormusel õppivatele tudengitele.
Kõrgharidusreformiga muutub Eestis pakutav kõrgharidus efektiivsemaks, kvaliteetsemaks ja õiglasemaks. Loomulikult tuleb selle saavutamiseks teha tänases süsteemis põhimõttelisi muudatusi, kuid vaid nii tagame me Eesti kõrghariduse konkurentsivõime ja ühtlasi Eesti riigi jätkusuutliku ja stabiilse arengu.
Andrus Saare,
riigikogu liige,
IRL
