“Kloun ja korstnapühkija”. Lavastas Aivo Paljasmaa, mängib Kojateatri rändtrupp.
Kui korsten ei tõmba, on lihtne lõõrid lahti lükata. Aga mida sa teed aasta lõpuks umbe läinud hingelõõridega? Eks tule jõulumeeleoluga harjata. Kontserdid ja etendused pakuvad igale vanusele, igale maitsele midagi südantkosutavat ja hingepuhastavat. See on meil kohe kombeks saanud, et aasta lõpus pakutakse ohtralt vaatamisväärset ja kuulamisrõõmu.
Kojateateater on ka sel aastal rattad alla võtnud, lavastuse kohvrisse pakkinud ja sõidab mööda lasteaedu ning koole. Kui eelmisel aastal koostas Paljasmaa oma lavastuse varasemate jõulutükkide parimatest paladest, mis väikesele mängupinnale sattudes end päris koduselt ei tundnud, siis nüüd on tegijad arvestanud ringireisimisest tingitud ebamugavuste ja kitsamate tingimustega.
Tunnistan, et läksin Pääsupesa lasteaeda etendust vaatama tillukese eelarvamusega. Kosti koju kätte tuua on kena küll, publikule mugav. Aga jääb ära see ärev ja pidulik tunne, kui sõidad/lähed kas teatri statsionaari või kultuurikeskusesse või Iloni Imedemaale. Kas argisesse, igapäevasesse ümbrusesse kanditud tükk töötab?
Esimene saali sisenev poiss vaatas ringi ja ütles tunustavalt: “Ossssa!” Mis äraseletatult tähendas, et hakkas tööle. Lasteaiasaalis tavalised esemed nagu pianiino, kapikesed ja muu olid sinise sameti all, korsten ning pliit prožektoritega välja valgustatud. Puna-kuldse laiguna ergas klouni varukuub. Mõnusaid pisidetaile andis kogunevatel lastel uurida. Niisama kaunistavat kola ei saa rändteater enesele lubada, niisiis tegid oma rolli äratuskell, kühvel, hari, pann ja muu argieluline kraam.
Aga jõuluetenduse juurde. Muuseas, sõna “jõul” kõlas vaid korra ja päris lõpus. Pühade ajal lubasid vastsed sõbrad taas kokku saada. Ja see oli väga värskendav, et jõulutamisega kokkuhoidlikult ringi käidi. Laval keerasid kloun (Urmas Kollom) ja korstnapühkija August (Aivo Paljasmaa), nagu piparkoogitaigna, kokku jõuluetenduste puhul olulise sisulise poole – klaasitäis ootamatuid olukordi, supilusikaga segadust hulka, purgitäis nalja, näpuotsaga nukrust, üle valada sõbraliku meele ja üksteisemõistmisega. Päris lõpus võisid julgemad lapsed korstnapühkija nööbi küljest enesele õnne näpsata.
Laval said kokku sõnateater ja klounaad. Mis olid päris hästi kokku keevitatud. Sõna andis selgroo ja trikid-tembud sobitusid sellele hästi. Kloun oli eriti veenev siis, kui ta sõnagi ei lausunud ja tegi seda, mida tema paremini oskas; korstnapühkija siis, kui ta rääkis ja tekstile oma miimikaga kaasa aitas. Mõlemad pidid aga oma mängumaalt välja astuma. Oli märgata mõningast kõhedust-elevust, mis oli kokkuvõttes väga armas. Hullem on säherdune mütsiga löömise meeleolu, et oskan ja teen hästi ning vaeva pole vaja näha. Lastele käib küll! Sellist suhtumist pole Paljasmaa üheski lastetükis näha olnud.
Kloun ja korstnpühkija on kaks haritud selli (nagu nad ise teineteise võidu väidavad), kelle töö on niisugune, et nägu kõik aeg määritud. Mõlemad mäletavad (ja ikka veel pelgavad?) oma kunagisi õpetajaid. Mõlemad on kurvalt-kummaliselt üksildased hinged. Kloun otsib seltsi nukk Ferdinandilt, korstnapühkija kontrollib priitahtlikult kõiki torusid, mis ei tossa. Lastekirjandusest on tuttav pagari ja korstnapühkija vastandamine, kes teineteise ametit alahindasid, vahetuse tegid, aga hakkama ei saanud. Siin võtab Korstnapühkija korraks klouni mantli kanda küll, aga kloun lõõride kallale ei lähe. Selline ühepoolne vahetamine.
Klouni elamises on kõik elus ja elutudki iseloomuga – alates tõrksast kõdikartlikust kohvrist kuni leebe mao Lolitani. (Korstnapühkija paaniline, etenduse lõpuni kestev ussikartus oli suurepäraselt välja mängitud!) Ka muna praadimine pole selles majapidamises teps mitte lihtis töö. Konservatiivsemapoolse mõttelaadiga August kõõritab kõiki klouni ettevõtmisi suure umbusuga, kaotab vahepeal sõna tõsises mõttes pea, aga uudishimu ajab siiski mehe võõrast kohvrit näppima ja teise ametikuube proovima.
Kui sõnapaar “erinevused rikastavad” poleks niivõrd ära lörtsitud nagu ta on, siis sobiks see siinkohal pruukida. Näitetükk õpetab otsesõnu (lapsed, koerad ja väikesed klounid ei tohi tikku tõmmata) ja toob vaatajani ka varjatud sõnumi – oleme õige üksteise jaoks olemas! Ja kui me ka teisest päris lõpuni aru ei saa, siis suhtugem sellesse sõbralikult.
Pääsupesa lasteaiaõpetajad kiitsid kui ühest suust, et nii head etendust pole neil terve aasta vältel olnud. Suurim tunnustus oli aga see, et ka kolmeaastased pidasid kolmveerandtunnisele etendusele siperdamata vastu ja jälgisid-reageerisid huvi ning hasardiga.
Krista Kumberg
