Mikser: Sotsidel oli hea, sotsiaaldemokraatial halb aasta

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

 

Sven Mikser,
Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees,
aastat kokkuvõttev kõne erakonna volikogul
 
2011. aasta on õige pea otsa saamas, ja see on olnud sotsiaaldemokraatidele hea aasta. Sotsid on taas valitsuses Soomes ja Taanis ning jätkuvalt Norras ja Islandil. Eesti sotsiaaldemokraadid on küll hetkel ajutiselt opositsioonis, aga meie parlamendiesindus on tublisti kasvanud ja meie toetus kasvab jätkuvalt.
 
Niisiis, sotsiaaldemokraatidele on olnud edukas aasta, aga kas ka sotsiaaldemokraatiale?
 
Kahjuks tuleb tõdeda, et Eesti ühiskond ei ole selle aastaga muutunud oluliselt sotsiaaldemokraatlikumaks. Endiselt lahkuvad Eestist inimesed, kes ei suuda siin leida tööd, et ennast ja oma peret toita ja katta. Omavalitsuste niigi ahtaid võimalusi pakkuda oma elanikele esmaseid avalikke teenuseid piirab kasin ja riigivalitsuse poolt üha kõhnemaks roobitsetav rahakott. Valitsus ja parlamendienamus on sulgenud oma silmad ja kõrvad ning otsustanud olla kurt ja pime kogu ühiskonna õigustatud nõudmise suhtes, et õpetajad – ühed meie kõige suurema lisandväärtuse loojad – hakkaksid saama… ei, mitte oma töö väärilist, vaid üksnes senisest piskust pisut inimväärsemat palka.
 
Mis valitsus see on, mis maksab oma lastele toetuseks 19 eurot kuus, kelkides ise, et tegu on lennukilt raha külvamisega? Mis valitsus see on, kelle juhtimisel läbi kriisiaastate kasvavad jõudsalt üksnes kaitsekulud ja kõige jõukamatele lapsevanematele makstav hüvitis, samas kui matusetoetusele ja õppelaenude kompenseerimisele kuluv tühine summa eelarvest pikemalt mõtlemata maha kriipsutatakse? Mis valitsus see on, kes ühel päeval otsustab kellegagi nõu pidamata panna käpa peale haigekassa ja töötukassa aastatega kogutud reservidele ning lõhkuda koostöö tööandjate ja töövõtjatega?
 
Ansipi valitsus, ütlete teie. Ansip ise ütleb, et see on valitsus, keda kogu Euroopa imetleb ja kadestab ja endale eeskujuks seab. Mis on mõistagi magus vale.
 
See on valitsus, kes on liiga pikalt valitsema jäetud. Kes on oma eebenipuust või elevandiluust tornis oma rahvale võõraks jäänud, ja kellele rahvas on võõraks jäänud. Kes teab omaenda inimeste elujärje kohta mitte seda, mida ta ise tänavail kõndides näha võiks, vaid seda, mida nõunik talle Eurostati memost ette loeb. Poliitikud kutsuvad seda nähtust tavaliselt „inimeste võõrandumiseks oma riigist“, aga tegelikult on tegemist juhtide võõrandumisega oma inimestest.
 
Nüüd küsite kindlasti, kas on olemas mingigi võimalus, et see olukord lähiajal muutub. Selle tõenäosuse hindamisel tuleb paraku lisaks rahva ootustele arvesse võtta ka meie parlamendimaastiku reaalsust. Seega lubage, et peatun põgusalt meie poliitmaastiku tänasel seisul ja selle pinna all podisevatel seismilistel protsessidel.
 
Kevadiste valimiste järel, mil sotsiaaldemokraadid kogusid oma erakonna uue ajaloo suurima häältesaagi ja pälvisid 17 protsendi valijaskonna toetuse, on meie toetusnumbrid suvistes ja sügisestes gallupites veelgi kerkinud ja küünivad täna 22-24 protsendini erakondlikku eelistust omavatest valijatest. Sotsiaaldemokraadid on tõusnud reformistide järel toetuselt teiseks erakonnaks.
 
Samas tuleb tõdeda, et viimastel kuudel on Eesti poliitiline maastik kogenud vaikelu, mille sarnast lähiminevikust ei meenu. Kõigi nelja parlamendierakonna toetusnumbrid on püsinud pea muutumatuina. On selge, et sellele tardumusehetkele peab järgnema mingi murrang.
 
Esimeseks tormi-iiliks on täna IRL-i räsiv näotu skandaal, aga sellest põgusalt pisut hiljem.
 
Kõigepealt lubage peatuta Eesti poliitika tänasel hegemoonil Reformierakonnal ja selle peaministrist juhil. Kõrvaltvaatajale näib ehk üllatav, et valitsusjuht, kes muidu ikka raskel hetkel loojalt tuge otsib, ei ole värskelt lahvatanud kriisis veel taevast appi palunud. Aga ilmselt on tema arvates täna veel vara kevadel kokku klopsitud koalitsiooni laiali saata.
 
Lõppeval nädalal ütles peaminister võimalikke tulevasi koalitsioone kirjeldades, et ei kujuta endale ette koalitsiooni sotsiaaldemokraatidega, kes tema sõnul soovivat võtta Eestile kaela kümnetesse miljarditesse küündiva laenukoorma. Hüva on. Ka meie ei kujuta endale ette koalitsiooni erakonnaga, mida juhib pikaajalisest võimulolekust ilmselt reaalsustaju kaotanud üha ülbemaks muutuv peaminister, kes opositsiooni juhterakonnaks tõusnud sotsiaaldemokraatide mustamiseks ei pelga kasutamast ka otsest valet. Sest seda süüdistus laenamissoovis ju on.
 
Jah, peaministri arrogantsus ei ole ajaga vähenenud, kuid ometi ilmutab ta täna selgeid tüdimuse märke, niisamuti nagu Eesti avalikkus väljendab üha ilmsemaid tüdimuse märke kauasest peaministrist. Võib öelda, et omal moel meenutab Ansip tänaseks „Hotel California“ singlit. Plaati, mille iga noot on publikule pähe kulunud, ent mille ka kõige andnumad fännid pärast kuudepikkust kuulamist tahaks grammofonist välja võtta, et kuulata midagi värskemat ja inspireerivamat.
 
Ka peaminister ise tahaks lahkuda, ja kindlasti tahaks ta lahkuda võitjana, ootamata ära oma populaarsuse paratamatut langust. Ainult et kuidas seda teha, tagades samas, et viisteist aastat „õigel teel“ marssinud erakond jätkuvalt  võimul püsiks? Ja kas Reformierakonnas on täna olemas see prints või printsess, kes võimuohjad sujuvalt üle võtaks?
 
See, et reformistid kasutavad oma koalitsioonipartnerite kallal suure ja väikese Peetri taktikat kõigepealt sööme üheskoos tühjaks sinu leivakoti ja siis sööb igaüks omast – ei tohiks tänaseks enam kedagi üllatada. On ju nii mugav vahetada poole parlamendikoosseisu pealt välja partnerid, kes seejärel erakonna programmiliste ideede edendamise asemel on sunnitud tegelema kabinettidest ja autojuhtidest ilma jäänud eksministrite ja töö kaotanud poliitnõunike meelepaha leevendamisega. Uued, vihma käest tuppa kutsutud koalitsioonipartnerid seevastu õpivad tundma ministeeriumide pikki koridore ja üritavad kobamisi avastada lahkunud ministritest maha jäetud „miine“. Hästi sisse töötanud reformaritest ministrid saavad aga rahulikult ja kindlalt tüürida järjekordse valimisvõidu poole.
 
Aga veel ei ole ümbertõstmiseks õige aeg. See saabub pärast 2013. aasta kohalikke ja enne 2014. aasta Europarlamendi valimisi. Vähemalt selline on reformistide poliitlavastuse libreto. Sellest kõneleb kasvõi asjaolu, et tänaste koalitsioonipartnerite vahel detailideni kokku lepitud võimujaotuse põhimõtete hulgas ei leidu silpigi kõige ihaldusväärsema, Euroopa Komisjoni voliniku kandidaadi kohta. Ometi on just see ainus positsioon, kuhu saab paigutada senisest tööst tüdinud peaministri nii, et see tunduks edutamisena. Niisiis saabub just peale kohalikke ja enne eurovalimisi suure tõenäosusega see hetk, mil reformierakondlastest poliittehnoloogid tulevad emma-kumma juurde tänastest opositsioonierakondadest ja ütlevad: „Head sõbrad, tõstame õige koos need konservatiivid ukse taha. Teile jäävad nendest vabanevad ministrikohad, aga et meie ka võrreldes olemasolevaga midagi juurde saaksime, selleks võtaksime meelsasti komisjonääri koha.“
 
Nii käib see vähemasti oravate unistustes.
 
Kuigi 2013. aasta KOV valimisteni on veel peaaegu kaks aastat, terendab see oluline tärmin ka Reformierakonna väiksema koalitsioonipartneri IRL-i radariekraanidel. Ohtude maandamiseks on respublikaanid koalitsioonilepet tehes reformistidelt välja nuianud lubaduse, et nende kolm peamist valimisteks loodud poliittoodet – maamaksu kaotamine, kõrgharidusreform ja vanemapension – saaksid sisse kirjutatud parlamendiperioodi esimese semestri tööplaani. Seetõttu on aga parlamendi ette käntsatatud pool- või päris tooreid seaduseelnõusid.
 
„Kodukulusid vähendav“ maamaksuseadus, mis kärpis niigi virelevate omavalitsuste tulusid veelgi, saigi viimistlemata kujul vastu võetud. Sellest, kuidas kompenseeritakse linnade-valdade kaotatud tulu, alles mõeldakse, kui muidugi üldse mõeldakse. Kodukulude vähendamise jutt ajab muidugi igaühele naeru peale, ehkki see on üks väga mõru naer, sest need kõrgused, kuhu ajab meie kütte- ja elektrihinnad respublikaanist ministri viljeldav energiapoliitika, on ennenägematud ja hirmuäratavad. Ometi oleks siingi maksulisi hoobasid, millega hinnatõusu ohjeldada – elektri puhul aktsiis, toasooja puhul käibemaks. Neid kodukulude kontrollijad aga miskipärast puutuda ei taha.
 
Kõrgharidusreformi eelnõu puhul on kriginat veelgi rohkem. Sedavõrd palju, et isegi koalitsioonipartner otsustas hetkeks aja maha võtta ja pisut järele mõelda. Eelnõu, mis lubatud tasuta kõrghariduse asemel tõotab tuua hoopis kallima ja raskemini ligipääsetava hariduse, on oma võimalike mõjude osas sedavõrd läbi analüüsimata, et on suutnud ühteviisi ära pahandada nii tudengid kui rektorid. (Muide, umbes samuti nagu valitsuse tööturupoliitika viimase aja sammud on suutnud riigiga tülli ajada nii töövõtjad kui –andjad. Simultaan kõigi vastu – see on meie riigivalitsemise uus stiil.)
 
Aga nüüd tagasi IRL-i heitluste ja valikute juurde.
 
Elamislubade skandaalil, millel IRL-i tempel selgelt otsaees, on niipalju tahke, et nende lahti võtmise ja kokku panemise võib antud hetkel jätta neljandale võimule ja loodetavasti selleks tarbeks moodustatavale parlamendikomisjonile. Eesti maine kahjustamine läbi Schengeni elamislubade fiktiivse väljastamise on asja üks tahk, Eesti ja Euroopa julgeoleku ohustamine läbi elamislubade andmise mõnedele üsna hämara taustaga tüüpidele teine. Asjaolu, et selle äriga tegelesid sõpradest ministrite abiga või siis neid ära kasutades äraostmatud rahvuslased, on kolmas ja kõige tragikoomilisem.
 
Tõsiseimaks aga tuleb pidada mõjuvõimuga kauplemise aspekti, seda, et riiki valitsema valitud inimesed on nende kätte usaldatud võimu küüniliselt ja läbimõeldult kasutanud isikliku tulu teenimiseks. See, et poliitiline konkurent on suutnud end taolise taagaga kokku määrida, ei tee kellelegi rõõmu. Sest tunnistagem, et just oma rahva silmis on kogu poliitilise establishment’i maine saanud sellise hoobi, millest annab toibuda aastaid. Henry Kissingeri omaaegne tõdemus, et üheksakümmend protsenti poliitikutest annavad ka ülejäänud kümnele halva nime, on avalikkuse silmis taas kinnitust saanud. Kaotajaks on Eesti riik.
 
Kuna peaminister on väljendanud veendumust, et tema koalitsioonipartner on antud skandaali sattudes õigel teel, siis ütlen mina siinkohal tema eest: tule taevas appi!
 
See, kuidas ja mida otsustab täna kogunev IRL-i juhtorgan, ei olegi nii tähtis, sest on selge, et tegeldakse mitte asja sisusse süüvimise, vaid poliitilise damage control’iga. Olulisem on, et toimuv on erakonnaliikmete endi suu ja sule läbi avalikkuse ette toonud Isamaaliidu ja Res Publica juba viis aastat kestva ühinemiskongressi inetu anatoomia. Hinnangud, mida endised isamaalased on oma tänaste respublikaanidest kolleegide eesmärkidele ja tegutsemismeetoditele andnud, ei tõota leppimist ega harmooniat ka kaugemas tulevikus, ükskõik, millega päädib tänane kriisikommunikatsiooniõppus Väätsa mõisas.
 
Ma pean IRL-i lagunemist lähiajal ebatõenäoliseks. Esiteks on mistahes konkreetses situatsioonis turvalisem panustada status quo jätkumisele kui kohesele murrangule, teiseks ei näe ma rahulolematute seas seda energiat ja initsiatiivi, mis on vältimatult vajalik uue poliitilise jõu sünniks. Ometi ootavad kõik, et nn „kampsunid“ selja sirgu lööks. Nii minagi. Mitte sellepärast, et Eesti vajaks täna uut rahvuskonservatismi. Ei, seda mitte, ent Res Publica nimelisele populistlikule eksperimendile Eesti poliitikas saaks sel juhul joone alla tõmmata.
 
Keskerakonnast, kes on pea kaks aastakümmet kehastanud Eesti poliitlava kelmikomöödiate peakangelast, on täna hämmastavalt vähe rääkida. Nende varasuvine presidendivalimiste-avantüür tõi veidi elevust, ent ei viinud kuhugi. Augustikuine parteikongress süütas ja seejärel kustutas lootusekiire, et ka see erakond võib muutuda. Kuhu siis nüüd?
 
Tegelikult on ka selle erakonna pealtnäha kivinenud pinna all möllamas dünaamilised protsessid. Ei pea olema prohvet ennustamaks, et viimastel liidrivalimistel Savisaare vastu antud 41 protsendist häältest võib eeloleva kahe aasta jooksul hõlpsasti kasvada enamus. Seda eriti juhul, kui saab selgeks, et 2013. aasta valimistega libiseb Keskerakonnal käest ka ainuvõim Tallinnas.
 
Põhiküsimus on, kas selle partei looja ja senine liider suudab paratamatuga leppida või eelistab astuda ennetavaid samme. Seda, kui plahvatusohtlik on kuhjuv rahulolematus autoritaarsetes süsteemides, oleme lähiminevikus näinud mitmel pool. Ehk nagu öeldakse: kes ei ole valmis aktsepteerima evolutsiooni, peab olema valmis revolutsiooniks.
 
Ajalugu on näidanud, et Eesti valimissüsteem soosib pigem viie kuni kuue kui nelja erakonna parlamenti pääsemist. Ses mõttes on tänane olukord erandlik. Kui rahulolematus võimuga kuhjub, on tõenäoline, et näeme 2015. aasta Riigikogu valimistel uusi üritajaid, kellest mõni võib olla piisavalt edukas, et pääseda parlamenti. Kuhu uued üritajad fookuse seavad – on see roheline nišš või püütakse teha perusvirolaiste parteid, seda on täna veel vara öelda. Kas uude loodavasse erakonda võiks kaasuda veel vabatmehi, kampsuneid, äärmusrahvuslasi või ka näiteks viimastel Eurovalimistel imetulemuse teinud Indrek Tarand, keda Keskerakond ilmselt just järgmisi parlamendivalimisi silmas pidades presidendikampaania käigus üritas „surnuks kallistada“, sedagi ei maksa täna ennustada. Küll aga võin öelda, et need, kes uusi tulijaid kartma peavad, ei ole sotsiaaldemokraadid. Meie teeme oma tulemuse ära, rivistugu konkurendid kuidas tahes!
 
Sotsiaaldemokraadid on käesoleva Riigikogu töötsükli esimese aasta jooksul seisnud oma väärtuste ja programmiliste põhimõtete eest julgelt ja avalikult. Me oleme nõudnud õpetajate palgatõusu ja lapsetoetuste suurendamist ja omavalitsustele tehtud ülekohtu heastamist, esitanud oma nägemuse riigireformist, seisnud vastu rumalatele otsustele energeetikapoliitikas ning haige- ja töötukassa vahendite riigistamisele. Eesti kahjuks ülimalt konfrontatsioonilises parlamendipoliitikas on meie kui ajutiselt opositsioonis viibiva erakonna initsiatiivid sageli lõppenud eelnõu esimesel lugemisel, kus võimuliitlased meie algatuse kivinenud näol ja ilma aruteluta menetlusest välja hääletavad. Aga iga sellise hääletusega tuleb lähemale see hetk, mil sotsiaaldemokraadid moodustavad järgmise valitsuse.
 
Et selleks tõeliselt valmis olla, on meie tuleva aasta väljakutseks lisaks kohalikeks valimisteks valmistumisele ka oma tervikliku majandus- ja maksupoliitika ülevaatamine. Erinevalt oravatest ei arva ju sotsid, et haridus-, sotsiaal- ja regionaalpoliitika oleks riiklik heategevus, mida lahke riik võib pakkuda siis, kui selleks juhtub raha üle olema. Ei, vastutustundlik sotsiaal- haridus- ja regionaalpoliitika on riigi ja ühiskonna arengu vältimatuks eelduseks.
 
Sammud, mida me kavandame, et teha vajalikud investeeringud Eesti inimvarasse ja ühiskonna tulevikku, ei ole odavad. Aga Andrus Ansipi tohutuks pettumuseks ei kavatse me neid finantseerida mitte miljardilaenude abil, vaid jätkusuutlikul ja vastutustundlikul viisil, kaasates parimal ja optimaalseimal viisil Eestis olemasolevaid ressursse.
 
Riigi tulupoliitika ülevaatamine ei seisne muidugi üksnes meedias jõhkralt ülefetišeeritud täiendavas üksikisiku tulumaksuastmes. Ei, see sisaldab nii üksikisiku kui ettevõtte tulumaksusüsteemi analüüsi ja vajadusel ülevaatamist, aga ka võimalike täiendavate tuluallikate otsimist. Sotsiaaldemokraatide hiljutisel öökonverentsil rääkisime koos Eesti juhtivate praktikute ja asjatundjatega avameelselt teemal, kas maksutulu, mis võimaldaks rahastada riigi arenguks vajalikke meetmeid, peaks tulema eeskätt tulu, tarbimise või vara maksustamisest. Ja rääkisime sellest, kuidas korraldada riigieelarve tulupoolt viisil, mis tagaks sotsiaalse õigluse ja regionaalse tasakaalu ja suunaks ühiskonda mõistlikkusele, ent ei pärsiks ettevõtlust ja ettevõtlikkust. Olen veendunud, et ideoloogiliste silmaklappideta on selline lahendus võimalik.
 
Lõpetuseks peatun põgusalt ka meie koostöökõnelustel Vene Erakonnaga.
 
Minult ja ma usun et paljudelt meist on neil päevil küsitud, kas me ei pelga, et koostöö Vene Erakonnaga võiks kahjustada meie toetust eestlaste seas. Ei karda, olen ma öelnud. Mitte selle pärast, et peaksin selliseid ajutisi tagasilööke võimatuteks, vaid selle pärast, et olen veendunud: sotsiaaldemokraatidena peame me tegema seda, mis on õige, mitte üksnes seda, mis toob igakuistes gallupites toetuspunkte. Meie vaade on pikk ja strateegiline, mitte populistlik ja lühiajaline.
 
Et kahekümne esimesel sajandil – ja kauaks pärast seda – kestma jääda, peame suutma ehitada Eestis avatud, salliva ja kaasava ühiskonna. Sellise ühiskonna, kus kõigi kodanike võimalused oma riigi juhtimises kaasa lüüa on võrdsed. Seda sõltumata kodaniku emakeelest ja päritolust. Meie tulevik peab olema passijärgne patriotism, mitte rahvustunnusel rajanev natsionalism.
 
Me ei ole veel seal. Üks põhjus on selles, et kogukondade vastandamine on olnud poliitiliselt kasulik nii paremerakondadele kui keskerakonnale, kuna nende valijaskondade etniline koosseis on olnud tugevasti kaldu ühele või teisele poole ega peegelda adekvaatselt Eesti ühiskonda. Sotsiaaldemokraatidel, kelle poolt on täna valmis hääle andma iga neljas eesti ja iga seitsmes vene emakeelega valija, on aisana võimalus tuua siin murrang.
 
Rahvustunnuse alusel loodud ja üksnes rahvus-, keele- ja kodakondsusküsimustega tegelevate erakondade aeg on ümber saanud, aga kõiki kogukondi kaasa haaravaid ja nende ootustele vastavaid avatud erakondi on Eestis veel vähe. Seepärast on sotsid otsustanud kutsuda endi sekka senisest enam teistest rahvustest kaaskodanikke, pakkuda demokraatlikult ja tänapäevaselt mõtlevatele vene inimestele võimalust lüüa kaasa Eesti juhtimisel ja arendamisel, aga ka võimalust esindada kohaliku ja riigivõimu tasandil igaühe isiklikke ja oma kogukonna kollektiivseid huve ning ootusi.
 
Meil on hea meel, et Vene erakond on meie üleskutsele positiivselt vastanud. Me oleme pidanud rea konsultatsioone ja jõudnud tõdemuseni, et meie programmiline ühisosa on piisav, et luua alus tulevaseks koostööks.
 
Hajutamaks kõikvõimalikke hirme, tahan ma öelda, et sotsiaaldemokraadid ei muutu selle koostöö läbi radikaalsemaks ega, kui soovite, venemeelsemaks. Me oleme endiselt Eesti erakond suure algustähega. Erakond, kes esindab inimkesksust, avatust, sallivust, solidaarsust. Kes usub, et ühiskond toimib kõige paremini siis, kui tema aluseks on koostöö inimeste, huvigruppide ja kogukondade vahel. Ja meie eesmärgid – inimkeskne, avatud, salliv ja demokraatlik ühiskond, õiglus, koostöö, regionaalne tasakaal – on või peaksid olema olulised ja lähedased väga paljudele vene emakeelega Eesti kodanikele.
 
Meile on ajakirjanduses üritatud külge pookida koostöösoovi Dmitri Klenski ja teiste käremeelsete radikaalidega, kes kandideerisid kevadistel parlamendivalimistel Vene Erakonna nimekirjas. On selge, et äärmuslastele on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna uksed lukus. Kordan: mitte keegi ei ole sotsiks sobimatu oma emakeele või päritolu tõttu, küll aga ei oodata meie sekka inimesi, kelle maailmavaade, väärtushinnangud ja tegutsemispõhimõtted on sotsiaaldemokraatiaga kokkusobimatud.
 
Muidugi ei saanud me seda teemat vältida ka konsultatsioonidel Vene Erakonna esindajatega. Meile kinnitati, et Vene Erakond avas oma nimekirja heas usus kõigile, kes soovisid nende nime all kandideerida, kuid tagantjärele analüüsides osutus see tõsiseks veaks. See lubas äärmuslike loosungite all kandideerinud parteitutel isikutel sisuliselt kaaperdada erakonna tribüüni ja väljendada meedias lärmakalt seisukohti, mis kuidagi ei kattu erakonna programmiliste põhimõtete või väärtushinnangutega. See tõi neile inimestele kitsa äärmuslikult meelestatud valijategrupi hääled, kuid määris erakonna mainet ja kahjustas demokraatlike ja mõõdukate kandidaatide ning seega kogu erakonna valimistulemust.
 
Usun, et see ühine arusaam ja oskus kogemusest õppida on hea alus, millelt edasi minna.
 
Olen kindel, et Vene Erakonna liitumisel sotsiaaldemokraatidega võidame meie, võidavad need demokraatlikke väärtusi hindavad ja Eesti arengu pärast muretsevad inimesed, kes on seni kuulunud Vene erakonda, aga võidab ka kogu ühiskond, sest me oleme astunud pika sammu normaalse, selget ideoloogiat kandvate ja kõiki kogukondi ühendavate erakondadega parlamentaarse demokraatia suunas.
 
On selge, et antagonistlik poliitika, kus Keskerakond ruulib all-linnas ja oravad Toompeal, sobib üldjoontes mõlemale erakonnale, aga ei saa kuidagi sobida Eestile. Olgem ausad: kui Ansip püsib turvaliselt Stenbocki majas tänu sellele, et Savisaar naudib ainuvõimu pealinnas ja vastupidi, siis tuleb ühe murdmiseks murda ka teine. Me ei ole enam väike erakond, kes pikisilmi ootab kutset riigi- või linnavalitsusse, et siis arglikult pingiserval istuda ja loota, et meid välja ei visata. Meie eesmärk on teha teoks oma valimislubadused ja vähema eest me valitsusse ei lähe. Olen varem öelnud, et mitte sotsiaaldemokraadid ei vaja võimu, vaid Eesti riik vajab sotsiaaldemokraatiat. Ja kui meil on valida, kas sotsiaaldemokraadid valitsuses 2014. aastal või sotsiaaldemokraatlik valitsus aasta hiljem, siis on asi ootamist väärt.
NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
soodoma ja komorra
soodoma ja komorra

alles nad meelitasid endi hulka pedesid, nüüd mindi kosja naziklenski&co-le, nagu mingi värviline võõrleegion

vanapagan
vanapagan
Paistab et Mikser on P-residendi nõuandeid tõsiselt võtnud. P-resident soovitas meil aasta kultuurifoorumil hakata eesti rahval piiblit kirjutama. Kuuleka parteisõdurina võttis mikser kohe tuld ja kirjutas esimese peatüki valmis. Nüüd on vaja see sünagoogi altarile viia et P-residendi õnnistus saada. Muidugi valitsusele see ei meeldi ja paneb neid laulukoorina ulguma. Kuid asi seegi. Meie parlamendimaastiku reaalsust seisneb selles et mikser undab siis kui luba antakse, pigem reisija kui kapten või eestvedaja. Kohalikus lehes suudavad valitsust korralikult kirjutada vaid kord aastas. Mikser soiub mingist Riigikogu töötsüklist – no ei ole seda tööd ju näha, ei ole inimestest on saanud ju majanduspõgenikud… Loe rohkem »
Rein Vatku /rein@normanoptika.ee
Rein Vatku /rein@normanoptika.ee

Ma isegi usun, et järgmine valitsus on reformi-sotside koalitsioon, muidugi sotsid ei ole seal enamuses. Artikkel on ülipõhjalik. Sotsidele soovitaksin häälte võitmiseks natuke veelgi pehmemas toonis senist valitsust kritiseerida, siis tuleks ka rohkem pooldajaid.

ahhaaaaa
ahhaaaaa

no on jutupaunik see ülejooksikust ilveseparteilane, puuksu eda ja ivan pang on diletandid tema kõrval tuleviku ennustamises

wpDiscuz