Valdo Randpere: Astmelise tulumaksu tont

Üks tont käib mööda Eestit ringi – astmelise tulumaksu tont. Sotsid ja keskerakond on selle tondi jälle kord lagedale tirinud ja talutavad teda nüüd ühest teledebatist teise  propageerides seda kui universaalravimit kõigile Eesti probleemidele. Ja kui tont vahepeal väsimuse märke hakkab näitama, üllitavad Kesknoored pressiteate, milles teatavad, et 75% eestlastest toetavad astmelist tulumaksu ja sellepärast tuleb see kohe kehtestada ja siis saaks kõik kõrgemat palka. Usk, et rahvuslik kogutoodang automaatselt suureneb, kui tõsta maksusid, on sama jabur, kui uskuda, et hiired sünnivad mustast pesust. Samas on avalik saladus see, et nii sotsid kui keskerakond on esimese asjana valitsusse saamise nimel valmis just astmelisest tulumaksust loobuma. Sest astmeline tulumaks on, nagu saarlased ütlevad, „jutuks hea küll“. Samas pole ükski neist jutumeestest kunagi suutnud tõestada, et astmeline tulumaks soosiks majanduskasvu. 

Soomet ja Rootsit debattides malakana kasutajatele võiks soovitada veidi lähiajaloos ringi vaatamist. Rootslaste maksimaalne tulumaks on 57%.  Sellega on nad maailmameistrid. Samas on kõik suhteline – vaid paarkümmend aastat tagasi oli Rootsis maksimaalne tulumaks 87%. Samal ajal oli Rootsi riigivõlg 75% SKP-st, eelarve pidevas defitsiidis ja totaalne maksukoormus ligi 60%. Tänaseks on Rootsi oma maksukoormust langetanud 45%-le SKP-st ja ühtlasi on riigivõlg vähenenud 35%-ni. Vaata neid numbreid, kuidas tahad, aga tulemus on üks – maksude alandamine on andnud kiirema majanduskasvu ja riigile suuremad sissetulekud. Täiesti selge on ka see, et rootslased tahavad oma maksukoormust ja ka maksimaalset tulumaksu veel vähendada. 

Rootsi legendaarne kunagine sotsiaaldemokraadist rahandusminister Kjell-Olof Feldt kirjutas hiljuti valitsuse globaliseerumisnõukojale raporti, milles muuhulgas puudutas ka tulumaksu. Tsiteerin: „Kõige tõsisem kahju kõrgest astmelisest tulumaksust on tõenäoliselt nähtamatu ja kujutab endast asju, mis võiks toimuda aga ei toimu: töö, mida ei otsita või töökoht, mida ei looda; õpingud-ja teadlasekarjäärid, mida ei teostata; uued ideed, mida ei viida ellu. Ja kui need samad asjad teostuvad meie maksusüsteemi tõttu väljaspool Rootsit, jäävad needki sündmused meile nähtamatuteks.“ Pange tähele – seda kirjutas sotsiaaldemokraat. Seda enam jääb mulle arusaamatuks Eesti sotside ja kesklaste kihk korrata rootslaste vanu vigu ja leiutada reha, mille otsa komistada. 

Paar nädalat tagasi esines Tallinnas Rootsi tuntud majandusteadlane Kjell A. Nordström. Ka tema rõhutas Eestist rääkides, et meil pole mingit võimalust Rootsile järele jõuda nende maksusüsteemi kopeerides ja et me peame Rootsist eristuma, meelitamaks siia Rootsi ning teiste Põhjamaade investoreid. Kui opositsioonipoliitikud Rootsi spetsialiste ei tihka uskuda, siis uskuge Marju Lauristini. Ka tema ütles Riigikogus möödunud nädalal inimarengu aruannet tutvustades, et Eestil ei ole mingit mõtet Rootsit-Soomet kopeerida, sest nii me neile järele ei jõua. 

Me peame leidma oma tee ja julgema seda käia. Seesama inimarengu aruanne annab selge kinnituse sellele, et Eesti on siiani oma valikud teinud õigesti ja arenenud kõigis punktides kiiremini, kui meiega võrreldavad saatusekaaslased. Praeguse valitsuskoalitsiooni eesmärgiks on maksurahu, mida tagatakse riigi rahanduse korrashoiuga. Samas tuleks kindlasti esimesel võimalusel vähendada tööjõumakse, sest see toetab uute töökohtade loomist ja aitab kaasa palgatõusule.

Sotsiaalmaksu lae kehtestamine on üks võimalus, samuti praegu taas päevakorral oleva töötuskindlustusmakse alandamine. Selge on aga ka see, et neid makse ei saa alandada olukorras, kus riigieelarve on negatiivne ja majanduse edaspidise arengu osas on selged riskid üleval. Töötuskindlustusmakse alandamine 2006 aastal ja järsk tõstmine 2009 aastal on heaks näiteks ja hoiatuseks selle eest, et maksudega tõepoolest ei tohi mängida. 

Eestis kehtiv maksusüsteem on meie arengut viimase 20 aasta jooksul väga hästi toetanud. Meie 32,4% maksukoormus on selgelt allpool Euroopa Liidu keskmist taset ja üldjoontes on see ka tase, mida meie majandus kannab.  Siiski ei saa suurematest maksukärbetest rääkida enne, kui riigieelarve on tasakaalu viidud. Laenatud jõukus ei ole jätkusuutlik – seda on meile selgelt näidanud praegu Euroopas vinduv võlakriis.  

Valdo Randpere on Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni aseesimees.