Haldusreformi vajadus on nii selge, et võib ainult imeks panna, miks ei ole seda 20 aasta jooksul tehtud, miks poliitikud seda kui kuuma kartulit veeretavad ja kalevi alla lükkavad.
Argumendid võivad paberil olla veenvad, aga piisab kellelgi ühinemisettepanek teha, kui mängu tulevad hoopis teised küsimused. Kes kellele ettepaneku teeb? Milline on ühinejate laenukoormus? Kes võidab, kes kaotab? Mis nime uus üksus saab? Äkki keegi kogub endale vaid poliitilist kapitali?
Haapsalu läheb Ridala vallale seitsmendat korda kosja. Neil tuleb Ridala rahvale selgeks teha, et ühinemine teeb Ridala vallas elu paremaks. Üks takistus, mis Ridala valda ettevaatlikkusele sunnib, on linna suur laenukoormus. Kas siis, kui Ridala läheks Haapsalule kosja, hakkaksid linlased kõhklema?
Nii on võimalus vabatahtlikult ühineda liiva jooksnud. Keegi on välja arvestanud, et kui praeguse tempoga ühineda, kulub haldusreformiks sada või rohkem aastat. Seepärast on advokaat Jüri Raidla ettepanek muuta maakonnad valdadeks hea võimalus vastuolusid ületada: kõik vallad on siis ühesuguses seisus. Seda mõtet on aastaid tagasi arutatud ka Läänemaal: maakonnad üheks vallaks ja praegused vallad osavallaks.
Kõik jääb aga ikkagi intellektuaalselt huvitavaks mõtteaineks, kui valijad kiidavad valimiskasti juures heaks kõik selle, millega nad igapäevaelus üldse rahul ei ole.
