Õiguskantsler: liiga kõrged riigilõivud rikuvad põhiõigust kohtusse pöörduda

Indrek Teder saatis täna Riigikogule kirjaliku ettekande, juhtides tähelepanu riigilõivude suurusega seotud põhiseadusliku probleemi ulatuslikkusele ning kutsudes parlamenti üles viima riigilõivu määrad põhiseadusega kooskõlla.

Samuti saatis õiguskantsler märgukirja justiitsministrile, paludes viia põhiseadusega kooskõlla kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks ette nähtud liiga kõrge riigilõiv.

Indrek Teder on seisukohal, et riigilõivude märkimisväärselt kõrge taseme tõttu ei ole juurdepääs õigusemõistmisele igaühele piisavalt kättesaadav. Õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse on aga üks põhiseadusega kõrgemal tasemel kaitstud põhiõigusi.

Riigikogul on õigus kohtule juurdepääsu kujundada ning kehtestada selleks erineva suurusega riigilõive ja menetlusabi saamise tingimusi. Kuid Riigikogu ei tohi seejuures põhiseadusega vastuollu minna.

Riigilõivu tasumise kohustus on üks tingimus paljude seas, millega on seadusandja reguleerinud kohtusse pöördumist. Riigilõivu eesmärk on kaasa aidata sellele, et õigusemõistmine tervikuna toimuks mõistliku aja jooksul. Riigilõivu suurus peaks ka ära hoidma kergekäeliselt või pahatahtlikult esitatud kaebused ja hagid. Milline on konkreetsel juhul mõistlik ja mõõdukas riigilõivu suurus, on seadusandja määrata. Kuid riigilõiv ei tohi olla ülemäära kõrge ning mõjutada inimest loobuma oma õiguste kaitsest juba enne vaidluse algust või vaidluse keskel ainuüksi seetõttu, et ta ei suuda riigilõivu tasuda.

2009. aastal oli Eesti keskmine brutopalk 783,8 eurot, 2010. aastal 792 ning 2011. aastal 913 eurot, samas on palga alammäär olnud kogu selle aja ca 278 eurot. Nii on näiteks riigilõivuseaduses ettenähtud 19 000-eurose riigilõivu näol tegemist rohkem kui 20-kordse Eesti keskmise palga ning ligi 68-kordse miinimumpalga suuruse summaga. Riigilõivuseadus näeb ette isegi 95 867,47 euro suuruse riigilõivu määramise võimaluse.

Riigilõivu tasumise kohustus ei tohi õiguskantsleri hinnangul moonutada kohtusse pöörduja normaalset elukorraldust ja majandustegevust. Nii ei ole õige, et oma õiguste kaitsmiseks kohtus tuleb enne vaidluse sisulist arutamist realiseerida suures ulatuses oma vara, võtta suures ulatuses laenu või riskida majandusraskustesse sattumisega, millega halvatakse edasine majandustegevus või inimese toimetulek. Riigikohus on asunud seisukohale, et haldusasjas võib ka 200 krooni olla teatud asjaoludel ebaproportsionaalselt kõrge. Iga üksik riigilõiv ja selle suurus vajab põhjendamist, et see ei oleks suurem kui menetlusökonoomia saavutamiseks minimaalselt vajalik.

„Riigilõiv ei tohiks olla nn keskmise Eesti ettevõtte või inimese jaoks märkimisväärne. Ei tohi unustada, et riigilõiv on olemuslikult üksnes piirang, mitte aga takistus kohtusse pöördumisel,“ üldistas õiguskantsler ettekandes Riigikogule. „Olukord, kus loobutakse riigi tegevuse õiguspärasuse kontrollimisest või oma rikutud õiguste kaitsest ainuüksi ülemäära kõrge riigilõivu tõttu, on õigusriigile lubamatu,“ märkis Teder.

2009. aastal esitas õiguskantsler Riigikohtule arvamuse, milles leidis, et hooneühistu üldkoosoleku otsuse kohtus vaidlustamiseks 75 000-kroonise riigilõivu nõudmine on põhiseadusega vastuolus. Riigikohus tunnistas riigilõivu suuruse põhiseadusevastaseks.

2010. aastal esitas õiguskantsler Riigikohtule 3 arvamust, millest kahes leidis, et põhiseadusega ei ole kooskõlas nõuda tsiviilvaidluses kohtusse pöördujalt riigilõivu tasumist suurustes 945 000 ja 220 000 krooni, välistades seejuures menetlusabi saamise. Riigikohus tunnistas mõlemad lõivud ning menetlusabi välistused põhiseadusevastaseks.

2011. aastal on õiguskantsler esitanud Riigikohtule juba 7 arvamust, millest 6 puhul leidis, et riigilõivu suurus ja/või menetlusabi piirangud on põhiseaduse vastased. 2011. aastal Riigikohtule esitatud arvamustes on õiguskantsler leidnud riigilõivuseaduse vastuolu põhiseadusega näiteks juhul, kui inimesel tuli kohtule riigi tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamiseks summas 2 784 489 krooni tasuda riigilõivu 130 000 krooni, maksusumma 7 496 182 krooni vaidlustamiseks tasuda riigilõivu 15 000 krooni ning tsiviilvaidluses apellatsioonkaebuse esitamiseks hagihinna 639 116,48 euro puhul tasuda riigilõivu 66 592,16 eurot. Samuti leidis õiguskantsler, et riigilõivu suurust 1 464 599,97 krooni (93 884,60 eurot) arvestades on seaduse säte, mis välistab mistahes menetlusabi saamise füüsilisele isikule juhul, kui menetlus on seotud tema majandus- või kutsetegevusega, ülemäärane ja seetõttu põhiseadusega vastuolus.

Vaadates teisigi täna kehtivaid riigilõivuseadusega kohtumenetluse jaoks ettenähtud riigilõive, ei ole tõenäoliselt suur osa neist põhiseadusega kooskõlas. Probleemsed on avaliku võimu kontrollimisel halduskohtusse pöördumiseks ette nähtud riigilõivud.

Seadusandja on loonud kõrge riigilõivu leevendajana menetlusabi võimaluse, kus kohus võib üksikjuhul vabastada rahalistes raskustes kohtusse pöörduja riigilõivu tasumisest, vähendada selle suurust või lubada tasuda riigilõivu osade kaupa. Menetlusabi saamise õigus on osa kohtusse pöördumise õigusest. Enne kui riigilõivu tasumise küsimus ei ole lahendatud, ei hakka kohus asja sisuliselt läbi vaatama.

Menetlusabi taotluse esitamine ja menetlemine pikendab aga kohtumenetluse aega ning kujutab endast täiendavat asjaajamist. Ka menetlusabi saamise piirangud peavad olema põhiseadusega kooskõlas ning ei tohi muuta võimatuks oma õiguste kohtus kaitsmist. Õiguskantsler on 2010. ja 2011. aastal Riigikohtule esitatud arvamustes tuvastanud, et kui isikule üle jõu käiva riigilõivu puhul ei võimalda kohus piisavat menetlusabi, muudab see paljudele kohtusse pöördumise faktiliselt võimatuks.

„Olukord, kus loobutakse oma õiguste kaitsmisest ülemäära kõrge riigilõivu tõttu ilma menetlusabi saamise võimaluseta, on põhiseadusvastane“, rõhutas Teder ettekandes Riigikogule. Väga kõrgete riigilõivude juures ei pruugi aga menetlusabi olla lõppkokkuvõttes isiku jaoks lahendus. Menetlusabi on n-ö laen, mitte tasuta antav abi. Kui isik saab konkreetses vaidluses menetlusabi, tuleb tal vaidluse kaotamise korral riigilõiv, mille tasumisest ta hagi esitamisel oli vabastatud, riigile üldjuhul siiski hüvitada. Põhiprobleem seisneb seega riigilõivu suuruses.

Õiguskantsleri ettekannet Riigikogule ilmestab hästi ka õiguskantsleri poole pöördunud avaldaja juhtum, kes loobus kohtutäituri tegevuse kohtus vaidlustamisest, kuna temalt nõuti 1000-kroonise riigilõivu maksmist 312.15-kroonise nõude arutamise eest. Tegemist oli 9.75-kroonisest tasumata postikuluga, millest avaldaja enda väitel teadlik ei olnud, 312.15 kroonini suurenenud kohtutäituri tasuga. Kuigi 1000 krooni (alates 1.01.2011 63,91 euro) näol ei ole tegemist üldises plaanis väga suure summaga, on see kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks siiski ülemäära kõrge.

Kohtutäituri tegevuse õiguspärasuse kontrollimisel ei ole tegemist tüüpilise kahe eraisiku tsiviilõigusliku vaidluse lahendamisega, vaid hagita menetluse raames kohtutäituri kui haldusorgani tegevuse kontrollimisega. Igaühel peab olema võimalik avaliku võimu esindaja tegevuse õiguspärasust kontrollida ning riigilõivu tasumine ei tohi takistada oma rikutud õiguste kaitseks kohtusse pöördumist. Täna justiitsministrile saadetud märgukirjas palus õiguskantsler viia põhiseadusega kooskõlla kohtutäituri tegevuse kohtus vaidlustamiseks ette nähtud 63,91-eurone riigilõiv.

Riigikohtule esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotluste ning põhiseadusvastaseks tunnistatud riigilõivuseaduse ja kohtumenetluse seaduste sätete arv näitab õiguskantsleri hinnangul üheselt, et riigilõivude ja menetlusabi kehtiv regulatsioon tuleb süsteemselt üle vaadata. Aprillis 2011 ütles ka Riigikohtu üldkogu oma otsuses, et on vajalik kiire analüüsi tegemine riigilõivude regulatsiooni kohta tervikuna ning tulevaste vaidluste vältimiseks ja kohtumenetluskulude normaliseerimiseks peaks seadusandja kiiremas korras süstemaatiliselt alandama riigilõivu määrasid. Juulis 2011 teatas justiitsminister, et valmimas on riigilõivusid alandav ja kohtumenetlust kiirendav seadusmuudatuste pakett, mis on kavas saata Riigikokku sügisel.

„Tunnustan justiitsministrit valmisoleku eest kõrvaldada põhiseadusevastane olukord. Kuid vastavat eelnõud ei ole veel esitatud Riigikogule, saadetud arutamiseks Vabariigi Valitsusele ega isegi mitte kooskõlastamiseks esitatud teistele ministeeriumidele ja huvigruppidele,“ märkis Teder.

„Õiguskantslerina pean selles olukorras oma kohustuseks juhtida Riigikogu tähelepanu riigilõivude suurusega seonduvale ulatuslikule ja kiiret terviklahendust nõudvale põhiseaduslikule probleemile“, rõhutas Indrek Teder. „Tegemist on täna suure kaaluga küsimusega. Liiga kõrged riigilõivud kätkevad endas tõsist ohtu õiguskaitse kättesaadavusele. Kohtu menetlus on õigusriigi keskne põhimõte, selle nurgakivi ning õigus, ilma milleta õigusriik, demokraatia ja omariiklus ei saa eksisteerida. Korrakohase ja sujuva õigusemõistmise tagamine on üks õigusriigi olulisematest põhiülesannetest. Kohtusse pöörduja ei osta riigilt lihtsalt avalikku teenust, vaid kasutab oma olulist põhiõigust. Põhiseadus lubab küll kohtule juurdepääsu menetlusökonoomia eesmärgil piirata, kuid mitte põhiõiguse olemust moonutada,“ kirjutas õiguskantsler ettekandes Riigikogule, kutsudes parlamenti üles astuma samme liiga kõrgete riigilõivude alandamiseks.

Õiguskantsleri ettekanne Riigikogule riigilõivude suurusest on kättesaadav õiguskantsleri kodulehelt.

Samuti on õiguskantsleri kodulehel kättesaadav õiguskantsleri märgukiri justiitsministrile kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks ette nähtud riigilõivu põhiseadusega kooskõlla viimiseks.