Intervjuu haapsallase Lauri Luigega, kes on Reformierakonna liige, teist koosseisu Riigikogu liige ja Eesti Koolispordi Liidu president.
Oma kandidatuuri Riigikokku tutvustades oled sa lubanud esindada Hiiu-, Lääne- ja Saaremaad. Mida sa oled teinud selleks, et seda lubadust täita?
Ma annan enda blogis (http://www.lauriluik.ee) järjepidevalt aru, mida olen suutnud korda saata ning piirkonna heaks ära teha. Samuti kirjutan lisaks kohalikule lehele ka teistesse maakonnalehtedesse ning aeg ajalt üle-eestilisse meediasse. Viimasel neljal aastal oli mul üks alaeesmärke tuua igasse Läänemaa omavalitsusse vähemalt üks investeering. See eesmärk on tänaseks 95% ulatuses täidetud ning riigi majanduslike võimaluste tekkimisel jätkan ka järgneval neljal aastal.
Enamik Läänemaa omavalitsusi on nüüdseks saanud investeeringu, näiteks laste mänguväljaku, külaplatsi, spordirajatise, koolimaja osalise remondi vms. Head näited on Haapsalu algkooli sisehoovi mänguväljak, Risti jalgpalliväljak, Kullamaa küladesse rajatud mänguväljakud, Lihula kultuurimaja katuse remont, Nõva Variku, Kuliste aasa ja Ridala külaplatsid, Haapsalu spordihoone ventilatsioon, Wiedemanni kooli inventar ja palju muud. Kokku ca 640 000 eurot ehk umbes 10 miljonit krooni.
Koostöö kohalike omavalitsustega on samuti väga oluline siinse arengu võtmes. Mitmed projektid on hea koostöö vili. Teine pool on kohtumine siinsete inimestega, näiteks Rotary klubi, noored, õpetajad, omavalitsusjuhid, ettevõtjad jt, igas omavalitsuses keegi. Inimestelt saadud tagasiside on ülioluline. Eesmärk on uurida, mis on kohapealsed rõõmud ja mured, ning leida üheskoos lahendused.
Kuna olen olnud neli aastat hasartmängumaksu nõukogu liige, sellest aastast esimees, olen saanud aktiivselt Lääne-, Saare- ja Hiiumaale lobi teha ja erinevaid kohalikke spordi-, kultuuri-, haridus-, ja sotsiaalprojekte toetada. Suure osa moodustab loomulikult seadusloome, mis puudutab kõiki Eesti inimesi. Reformierakond on oma suured lubadused (euro tulek, maksude alandamine pikas plaanis, vanemahüvitis, pensionite hoidmine jms) täitnud.
Kui populaarne su blogi on?
Blogi on aktiivne. Meie fraktsioonile saadetakse iga kahe nädala tagant tabel, kelle blogi on enim külastatud, ja mul on au olnud seda viimastel aastatel juhtida. Ühes kuus on orienteeruvalt 1000 unikaalset külastust, kui on vaiksem aeg, siis 200–600 külastajat. Enamik külastajaid on Haapsalust, Läänemaalt ja Tallinnast. Läbi suhtlusvõrgustike levib samuti info üsna kiirelt ja hästi. Facebookis on umbes 1400 sõpra.
Kas sa oled kohtumistest inimestega saadud ideid kasutanud ka seadusloomes?
Pidevalt saan ja ka edastan. Näiteks põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse sai üksjagu olulisi muudatusi sisse, millele haridusinimesed üle Eesti tähelepanu juhtisid. Nii jäi sunniviisiline põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine ära, koolikohustuslikku kooliiga ei muudetud jms. Liiklusseadusesse ja noorsootööseadusesse sai tehtud muudatusi, samuti oleme täiendamas uut jahiseadust jms.
Kui kellelgi on seadusloome vallas midagi pinnuks silmas, andku ikka julgelt teada – katsume üheskoos paremaks muuta. Üsna tihti tulevad inimesed ka tänaval juurde ja räägivad oma muredest. Võimalusel olen ikka üritanud abistada. Koostöö Haapsalu linnavalitsusega on hea. Nii mõnigi mure on koostöös linnavalitsusega kiirelt lahendatud. Isegi kui ma ise ei saa parasjagu aidata, võib ikka julgelt pöörduda, siis saan vähemalt õigete inimeste juurde edasi suunata – mingi lahenduse ikka leiab.
Koolireformist rääkides – Haapsalus on see üsna vastuoluline teema. Väga paljud inimesed arvavad, et see on ülepeakaela korraldatud ja tehnilisi üksikasju pole üldse kokku lepitud. Meil on see väga suur murekoht.
Iga uus asi tekitab pingeid. Kuna ma töötan kultuurikomisjonis, olen koolivõrgu kujunemist üle Eesti aktiivselt jälginud. Ka mujal olen kuulnud sarnaseid jutte ja muresid. Olen uurinud, kas saadakse ise hakkama, kui gümnaasiumiastmes on 20–30 noort.
Vastatakse, et väga raske on, peab ise peale maksma ja on oht, et kool läheb kinni (või mõlemad väikegümnaasiumid jooksevad inimtühjaks) ning gümnaasiumiharidus kaob lähipiirkonnast üldse. Sellises olukorras tuleb teha raskeid kuid olulisi valikuid, näiteks kahe gümnaasiumi liitmine.
Haapsalu koolireformi kulgemise osas on olnud teatavaid küsitavusi. Eks ikka tuleb ette takistusi ning inimesed on mures. Näiteks õpetajad, kes on mures oma tuleviku või uue tööintervjuu pärast – see on arusaadav ja põhjendatud. Kuid kui vaatame pikka perspektiivi, siis laste arv väheneb kõvasti ning reformid on vajalikud.
Ühel päeval hakkab õpilaste arv loodetavasti uuesti tõusma, kuid endisi tippaegu lähiajal tagasi ei tule. Kui me praegu midagi ette ei võta, siis võime mõne aasta pärast olla suurtes rahalistes raskustes, ja mitte ainult rahalistes. Õpetajad ei saa täit töökoormust ning võib-olla ei suuda me tagada sellist kvaliteeti, nagu sooviksime (mitme õppesuuna jms näol). Selle kõige all kannatavad meie endi noored.
Meie eesmärk on rajada (lisaks tugevale põhikoolile) tugev, kvaliteetne, hea rahastamisega ning jätkusuutlik gümnaasium, millel on mitu õppesuunda eesotsas meie endi heade õpetajatega. Koolis on õpetajatel täiskoormus ja õpilastel võimalik mitme õppesuuna vahel valida. Kogu koolireformi laiem eesmärk on parem hariduse kvaliteet, tugev põhikoolide võrk võimalikult kodukoha lähedal ning tugevad gümnaasiumid (nii maakonnakeskustes kui ka n-ö maapiirkondades).
Õpetaja nurisevad selle üle, et tänu koolireformile muudetakse klassid 36-liikmeliseks, eriti gümnaasiumiastmes, tekivad kool-kombinaadid, kus ei saa toetada õpilaste individuaalset arengut.
Gümnaasiumiastmes pole probleemi, kui meil on näiteks viis õppesuunda ja õpilased ühtlaselt jaotunud. Pigem võib tekkida raskusi põhikooli osas, kus on kasvuliselt kõige raskem iga, kuid usun, et saame ka seal edukalt hakkama. Soome julgustavad näited on ju kõrval. Selleks, et meie õpetajatel oleks lihtsam, võiks rakendada abiõpetaja süsteemi, nagu on Soomeski. Suunata pedagoogikat õppivad tudengid praktikale abiõpetajaks, kes tegeleksid erilist tähelepanu vajavate õpilastega. See aitaks ka suuremates klassides hoida korda. Õpetaja annab edasi põhiinfo ja abiõpetaja aitab mahajääjaid. Tudeng saab hea praktika, tal tekib parem pilt ja kogemus, kuidas õpilastega käituda ning end õpetajana paremini kehtestada. Sellise süsteemi rakendamine ei oleks kulukas ning annaks hea lisaefekti.
Õpetaja elukutse on ju ebapopulaarne.
Ma julgen väita, et õpetaja elukutse hakkab aina rohkem au sisse tõusma. Jätkuvalt pingutame, et nooremõpetaja palk jõuaks järele Eesti keskmisele palgale ning et maakoolidesse tuleks õpetajaid juurde (õpetaja lähtetoetuse maksmine, programm "Noored Kooli", tuntud inimeste kaasamine jms). Soomest annab kindlasti eeskuju võtta – õpetajaamet on seal üks prestiižsemaid ameteid üldse, tung õpetaja elukutset omandada on suur. Õpetajatelt nõutakse aga rohkem, näiteks magistrikraadi. Kindlasti on oluline, et lähiajal õpetajate palgad tõuseksid. Sellest, et haridus on olnud üks meie peamisi prioriteete, annab tunnistust ka see, et majanduslikult rasketel aegadel hariduskulutused suurenesid.
See oli suuresti IRLi teene.
Osaliselt kindlasti. IRL on väga hästi seisnud haridusvaldkonna eest nagu Reformierakondki. Haridus on koalitsiooni prioriteet. Eesti haridusse suunatav raha (protsendina SKPst) võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega on üks suuremaid. Kriitilise pilguga tuleb aga üle vaadata haridusvaldkonda tehtavate kulutuste jaotus valdkonnasiseselt.
Kuidas sinu isikliku arvamuse järgi vähendada väljarännet Läänemaalt ja Eestist?
Üks olulisi aluseid heaks eluks on lisaks tervisele ka kvaliteetne haridus. Hea haridus ja haritus peaks panema inimesi mõtlema laiemalt, ka patriootilisemalt.
Kõik see saab alguse kodust ja koolist. Kodune kasvatus peab panema aluse pere- ja kodumaaarmastusele, hoolivusele sõpradest, lähedastest, kodust, meid siin ümbritsevast. Need on põhilised väärtused, mis moodustavad vundamendi. Kui inimene on haritud ja tal on hea töökoht ning elamisväärne palk, siis ta suudab mõelda kaugemale enda vajadustest.
Väiksemates piirkondades on töökohtade ja palgaga kahjuks veel üsna suuri muresid ning parema nimel peame kõik üheskoos pingutama – riik ja kohalikud omavalitsused tingimuste loomise nimel ning ettevõtjad ettevõtluse arendamise ja uute väärtuslike töökohtade loomise nimel.
Vaatamata sellele, et ootame noori tagasi oma kodukohta, peaks iga tänapäeva noor saama vähemalt korra pikemalt kui kuu aega välismaal ära käia. Soome minek on hädavariant: sinna on läinud hammasrataste vahele jäänud ehitajad – nendega tegelemiseks on meetmed, kuid esineb nende meetmete kurjalt kasutamist. Mina töötasin USAs ja nägin, kuidas sealne elu-olu on ning ühiskond toimib, see andis väga hea pildi. Tänu reisimisele olen näinud, kuidas elu muudes riikides käib ning seetõttu tean, mida ja kuidas siingi paremaks muuta.
Üks huvitav asi, mida reisides tavaliselt täheldatakse, on aga see, et Eestis on reeglina tunduvalt parem elada kui kuskil mujal. Meie asjaajamine on kordi lihtsam, siinne kultuuriruum on meile omane ning kogu ümbritsev keskkond palju paremini vastuvõetav. Siin on ilus puhas loodus, sarnase kultuurilise taustaga inimesed. Tänapäevased tehnoloogiad annavad hea võimaluse teha tööd olenemata asukohast. Selliseid eeliseid tuleb kindlasti enam kasutada.
Eestlane on tagasihoidlik inimene – inimesi, kes juba lapsest saati hakkavad aktiivselt suuri asju korda saatma, on vähe. Kuidas me suudame kaasata lapsi ja noori, kes pärast kooli ei teegi midagi?
Olles ise aktiivne ja näidates eeskuju, on võimalik kaasata ka teisi inimesi. Nii tegime meiegi, luues 1999. aastal Haapsalu Noorte Reformiklubi. Noori tuleb aktiivselt tegutsema kutsuda ja pidevalt julgustada. Reformiklubi kasvas tänu aktiivsele tegevusele seitsmepealisest klubist 350 liikmega organisatsiooniks.
Mida rohkem huvitavat ja kvaliteetset tegevust suudetakse noortele pakkuda, seda parem. Oluline roll on siinkohal mitmesugustel huvialaringidel. Ma olen õnnelik, et omal ajal ei olnud arvutisõltuvus nii suur kui tänapäeval. See võimaldas mul veeta kvaliteetaega pere ja sõprade keskel, käia kergejõustiku- ja korvpallitrennis, automudelismiringis, juhtida õpilasomavalitsust ja Haapsalu Noorte Reformiklubi, teha koolipidusid ning loomulikult õppida. Ma ei taha pisendada arvuti ja interneti olulisust (olles ise magistrikraadiga arvutiinsener), kuid võtmetähtsusega on see, mida sa arvutiga teed.
Noored peavad ise aktiivsemalt selle nimel tegutsema, et nende eakaaslased kodukohta tagasi tuleksid. Olen kutsunud enda tuttavaid siia oma ettevõtet rajama. Mõni on juba vaikse ja turvalise kodukandi kasuks otsustanud. Eks omavalitsused peavad ka ise leiutama motivaatoreid, kuidas siia inimesi ja elu meelitada. Tänapäeval pole see tänu internetile ja globaliseeruvale maailma raske.
Seegi on ju variant, et tööta näiteks Tallinnas, aga kirjuta end siia sisse ja too maksud kodukohta. Ettevõtlikkuse ja omaalgatuse arendamine noortes inimestes võimalikult varasest east on samuti tähtis. Nii oleme uude põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse sisse kirjutanud ettevõtlusõppe võimaluse kõigile soovijaile. Kuid peamine on endile siiski pidevalt meenutada, et võtmed, mis avavad eduuksed, on meie endi taskus.
Kuidas tekitada noores inimeses enne kõrgkooli õppima minekut kodukoha identiteeditunnet?
Mida rohkem on noortel pidepunkte, mis neid kodukohaga seob, seda parem. Kui oled näiteks käe külge pannud rulapargi rajamisel vms, siis juba tekib teatav omanditunne, mis tagasi koju tõmbab. Erinevad omaalgatuslikud projektid jms on hea võimalus end läbi aktiivse tegevuse ise oma kodukandiga enam integreerida. Nii saab kodukoht armsaks, läbi sõprade, vanemate, mälestuste, enda aetud asjade.
Oma perekonda ja kodu tuleb väga kõrgelt austada, sest ilma nendeta poleks meid. Nüüd on meie kohus teha kodukoht veelgi paremaks, et ka meie järeltulijad saaksid siin kenasti üles kasvada. Väga tõsiselt tuleb kaaluda, kas panuse andmine mõne esmapilgul finantsiliselt enam ahvatleva riigi arengusse kaalub üles oma kodu arendamise.
Arvad, et pool tasuta kõrgharidusele suunatavast rahast peaks minema stipendiumideks maailmaklassi ülikoolides õppivatele Eesti noortele. Kas see ei suurenda hoopis ajude äravoolu Eestist? Äkki tuleks selle abil hoopis mõni Eesti kõrgkool arendada maailmaklassi tasemele?
See on sama küsimus, et kas on mõttekas oma Facebook või Google teha. Kõik on võimalik ning miks mitte, aga kas see on praktiline? Kui minu eesmärk on saada kvaliteetne maailmatasemel haridus, kas siis on praktiline oma kool rajada? Eesti-sugune väikeriik ei suuda võistelda Oxfordi, Yale’i ja Cambridge’iga. Pigem suuname enda parimad ja potentsiaalikamad õpilased sinna.
Loomulikult peame jätkama panustamist nii Tartu ülikooli – mis on maailmas niigi kõrgel kohal –, Tallinna tehnikaülikooli kui ka Tallinna ülikooli, kuid oleks kuritegu mitte julgustada meie parimaid minema õppima maailma parimatesse koolidesse. Uue Cambridge'i loomine on Eestile liiga kulukas ja käib üle jõu riigi väiksuse ja rahaliste vahendite vähesuse tõttu.
Minu arvates on elementaarne, et kui riik maksab sinu hariduse kinni, siis oled kohustatud ka vastuteeneks. Ma ei poolda sunnismaisust, aga mingi leping on siiski võimalik ja vajalik, analoogselt eraettevõttega. Kui ettevõtja maksab oma töötaja hariduse kinni, siis teeb ta viimasega lepingu, et too on kohustatud ettevõttes mõnda aega töötama. Seda kõike saab reguleerida.
Laustasuta kõrghariduse pakkumise asemel tuleks osa rahast jagada eriti andekatele stipendiumiteks välismaa mainekates ülikoolides. Loomulikult tuleb neid noori motiveerida pärast õpinguid kodukohta tagasi tulema.
Meil on üleliia palju kõrgkoole. Kui me üleliigsed kinni paneme, siis tekib vaba raha tippülikooli arenduseks. Meie noored, kes õpivad läänes, võivad paari aastaga rajada pere ja saada hea tööpakkumise ning sel juhul on inimesele tähtsam ikka pere ja töö kui sünnikoht. Kolmandaks, lääneriikidega, kus põhiosa meie noori õpib, on meie kultuuritaustad väga sarnased ja kultuurikonflikte ei teki.
See võib nii olla, aga aastatega saab noorel selgeks, et ta tahab ja võiks kodumaale ka midagi tagasi anda. Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda rohkem inimesi on hakanud nii mõtlema. See, et Skandinaavias saab rohkem maksu maksta ja kopsakat toetustesüsteemi nautida ning USAs on suurema bürokraatia juures rohkem võimalusi, on maailmavaateline küsimus, kuid mitte minu valik. Ma tahan ise vastutada, teenida ja vajadusel kulutada või veel meelsamini investeerida. Ma tahan enda eest ise seista – see on minu põhimõte.
Otse loomulikult tuleb aidata neid, kes tegelikult abi vajavad ning on paratamatult sattunud raskesse olukorda, kuid maksumaksja raha kuritarvitamine laiskade, ise endi tervist rikkujate või skeemitajate poputamiseks on ülekohtune vastutustundlike inimeste suhtes. Me peame kasvama selles suunas, et me ei vaataks riiki kui mingit imelist rahapuud. Riik, see oleme meie, riigieelarve, see on meie endi raha.
Kuid väga paljudel Rootsis õppijatel on arvamus, et Rootsis on mõnus toetuste süsteem, elu on palju kergem, ja mõtlevad, et miks ta pean Eestisse tagasi minema, saama sealt sandikopikaid ning maksma ülikõrgeid makse.
Ei nõustu sellise arvamusega. Eestis ei ole ülikõrgeid makse ning lisaks on suund maksude alandamise poole. Rootsi või teiste Skandinaavia riikidega ei maksa meie maksusüsteemi isegi võrrelda.
Mõned siiski lähevad, paljud tulevad tagasi – aastad on näidanud, et Eesti ei jookse inimestest tühjaks. Välismaa elu-olu näinud inimesed tulevad tagasi, ka meie saame suheldes lähedastega tuua esile kodumaa positiivseid külgi ja seega motiveerida neid tagasi tulema. Elu Eestis läheb aina paremaks ning jällegi, võtmed selleks on meie endi taskus. Ei tohi kunagi unustada, et Eesti riigi territooriumil oli alles hiljuti pool sajandit täielik tagasiminek ning arvestades elu paratamatusi on meil pärast taasiseseisvumist väga hästi läinud.
Omariikluse arendamine ning elu parendamine on pikaajaline protsess. Tunnistan, me peame endiselt pingutama, et iive muutuks positiivseks, kuid näiteks vanemahüvitise rakendamine on selles vallas andnud väga häid tulemusi ja ma usun, et me saame hakkama. Loomulikult teenivad palgatöölised välismaal rohkem, aga ettevõtlikumad inimesed saavad siin tunduvalt paremini hakkama.
Kui me suudame Eestis teha tarku töökohti – selle jaoks on näiteks sotsiaalmaksu laed –, siis asjad hakkavad arenema. Minu meelest on see vastutustundetu, kui inimene ütleb, et tema siit head töökohta ei saa, kuna riik seda kandikul ette ei kanna, ja läheb minema. Inimesed peavad sellest mullist välja tulema, et loodavad, et neid tuleb poputada. Aidata tuleb neid, kellel abi on vaja, näiteks terviseriketega inimesi. Poputada ei tule neid, kes loodavad, et neile asjad ette-taha ära tehakse. Inimesed peavad õppima vastutama. Kõigepealt tuleb vaadata peeglisse, äkki on viga inimeses.
Millega tegeleb riigikogu noorte toetusrühm?
Noorte toetusrühma eesmärk on teha noorte hääl kuuldavaks ka parlamendi tasemel. Meil on head suhted nii Eesti üliõpilaskondade liidu, Eesti noorteühenduste liidu kui ka Eesti õpilasomavalitsuste liiduga. Möödunud koosseisus vedasin riigikogus noorsootööseadust, mille raames tegime erinevate noorteorganisatsioonidega tihedat koostööd. Toetusrühmade eesmärk on kaasata seadusloomesse eri huvigruppe ja saada neilt ettepanekuid vastavate valdkondade arendamiseks.
Mis meetmeid tuleb sinu meelest kasutusele võtta, et vähendada noorte tööpuudust?
Oluline on täpsustada, et meile esitatavate materjalide puhul on töötuse arvestusse võetud ka kooliealised (16aastased) õpilased, kes loogiliselt võttes ei saagi veel töötada. See moonutab tegelikku olukorda üsna märkimisväärselt. Aga üldiselt leian, et noorte tööpuudusega tuleb tegeleda samamoodi nagu noorte mõiste alla mitte minevate inimeste töötusega. Samas, noorte puhul on väga tähtis roll kodusel kasvatusel ja haridusel.
Vale metoodika ei mõjuta kõrget töötust 20–25aastaste seas. Missugused konkreetsed meetmed tuleb rakendada?
Kõike ei saa teha päevapealt, tegu on pika protsessiga. Me saame alustada juba keskkoolis ettevõtlusest ja ettevõtlikkusest rääkimisega. Ettevõtlusõppe eesmärk ei ole toota ettevõtjaid, pigem arendada inimestes ettevõtlikku vaimu. Ma ei ütle, et igaüks peab ettevõtjaks saama, ta võib edukalt olla ka ettevõtlik palgatööline. Loodan, et suudame lähiajal ettevõtlusõppe tuua ka põhikooli õppekavasse – mida varem noores loovust ja omaalgatuslikkust arendada, seda parem.
Noored peavad ka ise aktiivselt mõtlema, kuidas end rakendada. Väga hästi on töötanud "Noored Kooli" projekt.
Riik ja sotsiaalministeerium on välja töötanud terve rea meetmeid töötusega võitlemiseks (ettevõtte alustamise toetus, praktikastipendium, palgatoetus, elukestva õppe propageerimine, täiendkoolitused jms). Süsteemid töötavad ning olukord tasapisi ka paraneb. Riigid taastuvad ülemaailmsest majanduskriisist. Keskkooliõpilane ei peakski veel töötama. Kui, siis soovi korral koolivaheajal. Ülikooli teise või kolmanda kursuse tudeng võiks aga juba töötada küll.
Üliõpilane käibki seepärast tööl, et ta ei saa kõiki enda kulusid ära katta. Seetõttu käidigi välja tasuta kõrghariduse idee.
Maksumaksja kulul kõrgharidus on meil olemas, plaanitakse juurde luua riigieelarvelisi kohti. Maksumaksja kulul on see siiski vaid juhul, kui täidad õppe etteantud mahus ning ületad vastava lävendi. Vähenev õpilaste arv võimaldab meil pakkuda ka seniste vahenditega enamatele noortele riigieelarvelisi kohti, see on ka kavas. Iseasi on, kas täielikult maksumaksja kulul haridus laiemas plaanis loodetud lisaefekti annab. Mina isiklikult ei keelaks erakapitali kaasamist kõrgharidusse.
Esimesed kaks ülikooliaastat ma ei töötanud. Võtsin õppelaenu ja arvestasin, et see on minu kohustus, millesse pean suhtuma vastutustundlikult ning kasutama õppe eesmärgil. Ka vanemad aitasid ning pisut oli oma sääste suvevaheajal välismaal töötamisest. Tööle läksin alates 3. kursusest. Arvan siiani, et see on enam-vähem loogiline ajastus.
Me ei tohi noortes tekitada harjumust, et tasuta asjad on loomulikud ning tulevad kergelt kätte. Vastutuse rõhutamine on oluline, samuti oma panuse andmine. Tuleb aru saada, et mingi hetk peab ise vastutust võtma hakkama ning oma elu juhtima. Võtmed on meie endi taskus.
Kuid töötu abiraha on nii väike, et inimesed tulevad sellest ots otsaga kokku ning ei tekigi vaba raha, mida kulutada. Seega ei teki seda, et töötud hakkavad elama töötu abiraha peal ega ei soovi tööle minna.
Töötu abirahast ei peagi jääma palju üle. Selle eesmärk on, et inimene saaks kaetud oma elementaarsed kulud ning naaseks võimalikult kiiresti tööturule. Olen kohtunud ettevõtjatega, kes ütlevad, et tööliste leidmisega on probleeme, kuna nii mõnigi on öelnud, et hetkel ei saa veel tööle tulla, sest abiraha eelmisest palgast on veel niivõrd hea. Samas ei ole uudis, et nii mõnigi saab abiraha ning ei näita oma tegelikke sissetulekuid, s.t saab tegelikult palka ja ka abiraha. Selles osas on meil veel arenguruumi. Leian, et üldine põhimõte peab olema siiski anda õng, kala tuleb ise püüda.
Missugune on sinu isiklik ja sinu erakonna arvamus, kas 16aastased peaksid saama valida kohaliku omavalitsuse valimistel?
Ma arvan, et siin võiks katsetada ka 16aastastele valimisõiguse andmist. Kui nad võtavad vastutust ja on protsessi kaasatud, siis suureneb ka sidusus kodukoha ning ühiskonnaga laiemalt. Noored hoomavad kohalikku elu suhteliselt hästi, seetõttu leian, et kohalike küsimuste arutamisel ning elu arendamisel suudavad nad edukalt kaasa rääkida. Reformierakond on seda meelt, et noorte pealehakkamist ja omaalgatuslikkust tuleb igati toetada.
Väino Linde, Reformierakonna esindaja riigikogus ja eelmise koosseisu põhiseaduskomisjoni esimees, on öelnud 2010. aasta oktoobris, et on täiesti välistatud, et noored 16aastaselt valida saaksid, tuues välja põhiseaduse paragrahvi 57, mis kehtestab valimisõiguse 18. eluaastast. Kuidas sa kommenteerid?
Samamoodi on erinevus riigikokku ja KOV volikokku kandideerimisel, ühel puhul 21, teisel puhul 18 eluaastat. Kõike saab ju vajadusel muuta. Tõsi, põhiseadust reeglina iga päev ei muudeta, kuid kui riigikogu leiab, et see muudatus on riigi arengu seisukohalt oluline, siis seda tehakse. Ega inimesed ei ole seaduste pärast, seadused on ikka inimeste pärast. Meie erakonnas on ka erinevad arvamused. Minu arvamus on see, et seda võiks katsetada.
Miks sind on määratud kahe Keskerakonna poolt algatatud seaduse muutmise eest vastutajaks?
Seetõttu, et algatajal on alati kõrval esindaja komisjonist. Võtsin need enda peale, kuna ma hariduseteemadega tegelen. Ma ei karda vastutada ka veidi vähem populaarsete eelnõude eest. Võtan julgelt enda vastutada ka eelnõusid, mida meie koalitsiooniprogramm ette ei näe. Poliitik ei tohi karta teha ebapopulaarseid, kuid vajalikke otsuseid.
Kas koalitsioon sõidab opositsioonist teerulliga üle?
Ei. Me ikka kuulame konstruktiivsed ettepanekud ära ja vajadusel ning võimalusel ka rakendame neid. Teinekord on lihtsalt nii, et koalitsioonil on oma tegevuskavas vastav teema juba sees ning mõne aja pärast niikuinii plaanis. Suur osa opositsiooni ettepanekutest on aga emotsionaalsed ning suunatud poliitiliste punktide noppimiseks. Näiteks on ette nähtud mingid summad kulureale, kuid tulurida puudub, s.t ei põhjendata, kust ja kelle arvelt vastavad summad plaanitakse võtta.
Kas teete sotsiaaldemokraadist riigikogu liikme Neeme Suurega ka koostööd Läänemaa huvide heaks?
Juba sellest ajast tegime aktiivselt koostööd, kui ta maavanem oli. Viimase näitena kutsusime kokku Läänemaa sõprade klubi, oleme koos regionaalpoliitika toetusrühmas jms. Minu meelest on väga hea, et Neeme riigikogus on, kuna siis on ka Läänemaalt vasakpoolne maailmavaade kajastatud.
Kas sa oled päri ideega, et maamaks kaotada? Mille pealt korvatakse kohaliku omavalitsuse tulubaasi tekkiv kahju? Urmas Reinsalu sõnul pidi riigikogu vastava süsteemi välja töötama.
Jah, pooldan, et inimestel oleks rohkem vabadust ja vastutust oma rahaga ümber käimisel. Maamaks on üks nendest maksudest. Kui mul on oma kodu, siis ma maksan maamaksuna ca 40 aasta jooksul uuesti selle kodu hinna, mille eest ma selle ostsin. Kas see on õige ja õiglane? Kindlasti tuleb riigieelarvest leida raha, et seadusemuudatusest tulenevad mõjud omavalitsustele kompenseerida (u 17 miljonit eurot). Ma olen kindel, et seaduse tekitatavad mõjud peavad olema seaduses kirjas – seega oleks olnud hea, kui ka kompensatsioonisüsteem oleks olnud samas seaduses kirjeldatud.
Kas on olemas konkreetsed ideed, kust 17 miljonit eurot võetakse?
Täiendavad maksulaekumised, reservid, mida meil on üle 1,2 miljardi euro. Kuigi pigem jätaks reservid puutumata ning keerulisemateks aegadeks, milleks need ka mõeldud on. Pigem vaadata seda, kuidas riigieelarvet efektiivsemalt ümber jagada. Muud varianti ei ole. Makse me ei tõsta, aga KOV peab kulud kompenseerima.
Kas see pole ebaõiglane, et riigikogu liikme palk on 3000, aga Eesti keskmine palk 729 eurot?
(Väga pikk mõtlemispaus.) Kogu palgatemaatika on väga pikkade vaidluste küsimus ja tulemus. Mõni ütleb, et see peab olema kümme keskmist palka, teine jällegi, et riigikogu liige peab tegema tasuta tööd. Kolmas ütleb, et see peab olema Eesti keskmine palk.
Arvamusi on väga palju. Minu vaidlus pole see kunagi olnud ja ma ei läinud riigikokku raha teenima. Ma ei pea ka õigeks ise oma palga üle otsustada. Riigikogu liikmete palk sai nüüd seadusega keskmisest palgast lahti seotud, kuigi ma olen veendunud, et diskussioone see ei peata. See on pidev vaidluskoht. Ühe arutluse käigus käis mu sõber välja mõtte, et riigikogu liikme palk võiks olla saadiku eelmisel töökohal saadud palgaga samaväärne. Annab edasi arendada.
Mis on sinu eesmärgid Eesti Koolispordi Liidu presidendina?
Põhiline eesmärk on tuua noori spordi, liikumisharrastuse ja tervislike eluviiside juurde. Tänapäeval, kus noored istuvad suurema osa ajast kahjuks arvuti taga, on kehaline aktiivsus jäänud tagaplaanile. Minu eesmärk on neid trende muuta. Noored (kuid ka nende vanemad) peavad aru saama, et sport ei ole iseenesest ainult võistlemine, vaid ka tervis, õnnelikumalt ja tervemini elamine. Igaühest ei pea saama sportlast, kuid loodetavasti säilib armastus tervislike eluviiside ja spordi vastu.
Missuguseid konkreetseid meetmeid koolispordi liit selle jaoks rakendab?
EKSLi juhtida on väga mitmed võistlused ja ettevõtmised. Näiteks teatevõistluste sari "Tähelepanu, Start!", mille finaal toimus kevadel Raplamaal. Meie tegevuskava on põhjalik: uusi ja huvitavaid üritusi toimub üle Eesti kogu aeg. Sügisest alustame koostööd Jüri Jaansoni nimelise kahe silla jooksuga.
Lisaks paljudele spordiüritustele kavandame noortele interaktiivse materjali koostamist, kuhu oleks koondatud vajalik sporditeooria erinevate alade lõikes (näiteks kuidas teha treeningharjutusi, hüpata kaugust ja kõrgust ning visata korvi jms), mille koolid saavad endale internetist alla laadida või DVD näol kasutamiseks. Idee on seda teha läbi kuulsate sportlaste. Olen rääkinud Jaak Salumetsa, Erki Noole ja Jüri Jaansoniga. Ma arvan, et suured legendid suudavad noori tagant innustada.
Areneb ka rahvusvaheline koostöö: 2009 toimus Eestis noorte MM. Iraani Koolispordi Föderatsiooniga tegime suulise kokkuleppe, et Eesti noored saavad minna Iraani sportima, näiteks mängima jalgpalli, mis on Iraanis populaarseim spordiala. Lisaks spordile saavad noored nõnda aimu ka Iraani kultuuritaustast. Käimas on veel mitmeid teisigi välissuhtlusprojekte.
Küsitles ja kirja pani Harri Puskar
Küll me oleme siin hirmus targad, kuidas riigiasjade ajamine käima peaks. Kahju ainult, et kõik need targad SIIN targutavad. Kandideerige riiki juhtima ja näidake, milleks peale kolme rea kirjutamise veel toime tulete. Iseenesest ei juhtu suurt midagi, ikka tööga! Ärgem kadetsegem.
Omal ajal noortele Africas pidusid korraldanud ja välja teinud ennasttäis poisike.. Sama skeem käis ka Raplas ringi, selleks ajaks kui need noored kellel kätt püksi ajas ja jooke välja tegi..said täisealiseks, siis valiti kohe noor blondu luigeke Riigikokku. Mitte millegagi pole hakkama saand peale enda ülistamise. Rämedalt oli temast tingitud tennisehalli rajamine ja öelda inimestele, et te olete nii tublisti kaasa aidanud.. Lääne Elus teeb veel maatasa Andres Ammast, kes on, ma usun meie kõigi silmis vägagi lugupeetud ühiskonnategelane ja endine gümnaasiumi direktor. Kulla luigeke sina pole siin veel MINGI ütleja!
Millise tegevusega nimelt? Kas sellega, et ta midagi ei tee? Kui see mees poleks valitud Läänemaalt, et teaks siin keegi, et selline Riigikogu liige üldse olemas on. Otsib dokumentidest välja kõik Läänemaaga seonduva ja üritab selle enda aktivasse kirjutada. Enne igat valimist üllitab ajalehes artikli, kui väga ta Haapsalut armastab. Täiesti naeruväärne vennike.
Nagu näha, siis kibestunuid jätkub…
Mina olen Luige tegevusega rahul…
Hiiu- ja Saaremaa valijad küsivad: “kui palju sa meile pappi oled toonud?”.
Ei tea kui kehvaks see elu veel minema peab, et need, kes valimas käivad hakkavad mõistma, et paremerakonnad Eestlastest ei hooli ja nende peas on ainult üks idee- “kõigepealt pistame teie tööviljad omale tasku ja siis liigutage oma ajusid ise, et eluga hakkama saada”!!!
Ärge nüüd poisiga kurjustage,teine usin parteipoliitika elluviia-aus käetõstja kellel endal mõelda polegi ette nähtud.Aus palk pealegi.Kena kui mõnelgi hästi läheb.
nii et võttis ennem läbi maksutulu inimeste käest ära ja siis tuleb räägib et mina tõin teile raha atagasi.- ja lugupeetud lugeja peab õnnelik ka veel olema. See on nahaalsuse tipp. Oleks neid seal üks seal riigikogus neid on seal terve ordu.
Kas on õigus nendel kes ütlevad Luik on nn.broilerpoliitik?Neid teatavasti kasvatataksegi kummitempli kuulekateks kummihäälteks.
Toimetusele:miks see sigrimigri seal all nüüd tuleb deshifreerida.On see mingi omamoodi sõel,et vanemad kehvema silmanägemisega ja eriti värvipimedad ei saaks sõna sekka öelda?
see raha oleks Läänemaale ilma Luigetagi tulnud. Mees ei tee sel tühjagi, vaid ehib end võõraste sulgedega