Teisipäeval väisas Lääne Elu toimetust Läänemaa ühisgümnaasiumi 11. M klass, kes kirjutas poolteise tunni jooksul täis terve lehekülje.
Ühisgümnaasiumi eesti keele õpetaja Monika Undo sõnul on õpilastel käsil meediakursus. „Oleme koolitunnis kirjutanud reportaaže ja kujundanud reklaami, kuid õpilasel on kindlasti huvitavam näha, kuidas üks uudislugu tegelikult leheveerule jõuab,” põhjendas Undo, miks ta noored toimetusse tõi.
Esimese etapina tutvustasid õpilastele oma ülesandeid reklaamitoimetajad Alar Birk ja Ave Tapner ning kuulutuste vastuvõtja Kaja Klettenberg. Õpilased said teada, et reklaam ajalehes on niisama oluline kui arvamus- või uudistekülg. Samuti on reklaamipinna müük ajalehe tähtis tuluallikas.
Edasi liikusid külalised ajakirjanike ruumi, kus Lääne Elu peatoimetaja Andus Karnau ja allakirjutanu tutvustasid põgusalt, kuidas sünnib uudislugu ja mis on peamised kriteeriumid, mida loo kirjutamisel silmas pidada.
Et käik toimetusse ei oleks pelgalt teoreetiline, said õpilased ülesande kirjutada valmis kolm lühiintervjuud. Klass jagati kolmeks rühmaks ja igal rühmal tuli intervjueerida mõnd Lääne Elu töötajat. Intervjuu eesmärk oli lühikese aja vältel saada võimalikult palju infot töötajate taustast ja nende konkreetsest panusest lehe valmimisse.
Rühm, mille tööd koordineeris Kristjan Raag, intervjueeris peatoimetajat. Nimelt saadi teada, et ajakirjandus on kollektiivne töö, mida üksinda ei tee. Peatoimetaja roll on vastutada lehe korrektse sisu ja ilmumise eest. Samuti puutub peatoimetaja kokku rahulolematute lugejatega, kelle frustratsioon võib kasvada nii suureks, et ähvardatakse toimetus isegi kohtusse kaevata.
Jan Rosenbergi rühm lähenes ülesandele väga põhjalikult. Noormehed koos õpetajaga korraldasid reklaamitoa töötajaile ristküsitluse, milles uuriti peale panuse lehevalmimisse ka nende haridust, töökeskkonnaga rahulolu ja palga suurustki.
Kolmas rühm Merili Mölli juhtimisel töötas eriti entusiastlikult. Selleks oli ka põhjust, sest nende intervjueeritav oli tõenäoliselt Lääne Elu tuntuim ajakirjanik, fotograaf Arvo Tarmula. Tarmula rääkis neidudele värvikalt, kuidas ta on 40 aasta pikkuse fotograafikarjääri jooksul teinud enam kui miljon fotot. Fotograaf rääkis, et objektil olles peab fotoaparaat olema kogu aeg pildistamisvalmis, sest õige hetk võib kesta vaid mõne sekundi ja seda ei tohi mingi juhul maha magada.
„Kui president astub lennukist välja, siis ma ei saa minna tema juurde ja öelda, et teeme, palun, uuesti, ma ei saanud pilti kätte,” tõi Tarmula ilmeka näite.
Pärast intervjueerimist järgnes kiire klõbin klaviatuuridel, sest kogu info tuli tekstitöötlusprogrammi sisestada. Korrektori rolli asus õpilaste eesti keele õpetaja Monika Undo isiklikult. Eesti keele õpetajana ei lasknud Undo läbi ühtegi komaviga või keeleliselt väärat sõnastust. Õpilased tunnustasid õpetaja pühendumust mõtteteraga „Ülikooliaastad ei olegi raisku läinud”.
Viimaseks etapiks oli piltide valimine ja lehekülje küljendamine. Selgus, et Tarmula kümnete suurepäraste jäädvustuste hulgast kaks või kolm välja valida ei olegi nii lihtne, kui esmapilgul arvata võis. Mida rohkem inimesi ümber arvutiekraani, seda rohkem eelistusi.
Ehkki ettenähtud 75 minutiga ei saadud lehekülge valmis, näpistati veel mõned minutid ja kujundati korrektne lehekülg. Käigu toimetusse lõpetas Tarmula jäädvustatud klassipilt koos värskelt printerist välja lastud leheküljega, mis minut hiljem fotograafi nutitelefoni abil Facebooki riputati.
Fotod: Arvo Tarmula
