Jüri Ilves: tundkem rõõmu piskust ja ärgem püüdkem pilvi

Preester Jüri Ilves. ARVO TARMULA

Haapsalus Promenaadil tegutseva apostliku õigeusu kiriku preester Jüri Ilves soovitab neile, kes kurdavad jõulustressi, lume ja jõulutunde puudumist: küsige endalt, mida jõulud teile tähendavad. Kas tõesti oleneb jõulutunne lumest?

Kas õigeusukirik tähistab jõule teistmoodi kui teised kirikud?

Mina tooksin pigem esile ühisosa. Näiteks et Eesti apostlik õigeusukirik tähistab jõulusid teiste kristlastega ühel ajal, erinevalt vene õigesusukirikust, kes tähistab seda 7. jaanuaril.

Varem, kuni 4. sajandini tähistati Kristuse sündimist ja ristimist ühel ajal, 6. jaanuaril. Seejärel otsustas Konstantinoopoli patriarhaat hakata seda püha tähistama 25. detsembril. Sellel ka oma põhjus. Looduses on 25. detsembri paiku pööripäev ja püha nimigi, jõulud, tuleb Skandinaavia sõnast jul. See tähistab päikesekaare kõige pimedamat hetke. Sellest ajast hakkab ilm minema valgemaks. „Mina olen maailma valgus,” ütleb Kristus. Valguse sünnipäevale sobib see püha hästi.

Erinevuse kohalt tooksin esile, et meie nimetame seda rohkem Kristuse sündimise pühaks, sõna „ jõulud” me eriti ei kasuta. Kristuse sündimise püha algab meil 15. novembril jõulupaastuga. See valmistab ette ja juhatab Kristuse sündimise pühasse. See on enda häälestamise aeg, puhastumise ja mõtisklemise aeg. Selle juurde käib ka toidupaast, sest ka ihu tahab puhastumist. Nii et paast ei piirdu ainult toiduga, nagu tihtipeale mõeldakse. Pigem on toidust loobumine teisejärguline.

Kas te ise paastute?

Mina elan peaaegu kogu aeg paasturežiimis. Liha ma eriti ei söö, söön ainult siis, kui olukord seda nõuab, aga ise ma seda ei osta ja ei tee. Kala söön ja kala on paastuajal lubatud.

Koguduses on paastumine igaühe otsustada. See on isiklik küsimus, kas keegi tahab puhastuda ja kas ta on selleks valmis. Vaadakem või õienuppu, ta ootab oma puhkemise aga. Kui hakkame seda nuppu vägisi lahti kiskuma, ei juhtu midagi head. Sama on ka koguduse ja inimesega: kui hakkame midagi peale suruma, tekib kohe vastureaktsioon. Pigem oodata aega, mil inimese hinges puhkeb arusaam ja ta tunneb, et on valmis. Siis muutub paast loomulikuks.

Mõnikord inimesed räägivad, et usklikuna oleks kergem elada, aga no ei tule seda tunnet. Mida siis teha?

Kristus ütleb, et „Mina olen teid välja valinud”. Kristus kutsub kõiki, aga küsimus on meie südames. Kas oleme valmis oma südant avama? Kui inimene juba ütleb, et ta tahaks uskuda, siis see näitab, et ta hakkab valmis saama. Pung on juba olemas, aga ta peab veel valmima, enne kui puhkeb.

Sel ajal võiks inimene käia kõik kirikud läbi ja vaadata, mis talle sobib. Usun, et ta leiab siis õige vormi, milles hakkab ennast Jumalas leidma. See on pikk protsess ja teed on erinevad. Mõni usub Jumalat, aga ütleb, et tal pole kirikut vaja. Jumala juurde jõudmiseks on kõik teed head. Tähtis on olla teel, otsingus, püüdlustes.

Tegelikult on meil kõigil see soov olemas, see on meisse sisse programmeeritud, ka tigedail sõnavõtjail internetis. Nende hing kisendab tühjusest, nad tahaksid seda täita, aga ei oska.

Miks maailm on nii kurjaks läinud?

Mida tugevam on valgus, seda süngemad on varjud. Ju siis valgus tugevneb, kui kurjuse jõud on nõnda aktiveerunud.

Kust seda valgust paistab?

Lähme palves enda sisse ja siis näeme seda valgust, ta on võimsalt olemas. Kuri on aktiveerunud, sest kuri tunneb, et tema ots on lähedal.

Kas mõtlete maailmalõppu?

Ühel või teisel viisil ta ilmselt tuleb. Jeesus ei räägi meile mitte maailmalõpust, vaid ajastu lõpust. Ta ütleb, et ma olen teie juures selle maailma ajastu otsani. Kuidas see tuleb, seda me ei tea, seda pühakiri ei ütle, see on saladus. Maailma ajastu lõpeb Kristuse teise tulemisega. Kuidas ta tuleb, seda me ka ei tea.  Kindlasti ei tule ta nii nagu esimesel korral, lapsukesena pimedas koopas. Seda on meile aga öeldud, et kuri alistatakse ja pannakse ahelaisse.

Kuidas selles kurjas maailmas normaalseks jääda ja kurjaga mitte kaasa minna?

Tuleb pöörduda näoga Jumala poole. Paljudele see ehk ei meeldi, aga see on ainuke võimalus. Oleme jõudnud selleni, mis meil praegu on, suuresti sellepärast, et oleme ära pöördunud Jumalast. Valgustusajast alates tänapäevani võib jälgida protsessi, kuidas inimene on asetanud keskpunkti inimese ja hüljanud Jumala. Tagajärjed on käes.

Jumala nimi on praegu väga ära teotatud, sest kurjust tehakse ju ka usuvõitluse sildi all ja Jumala nimel.

Inimene on alati rakendanud Jumala oma isekuse ja ahnuse vankri ette. Ristisõdade eesmärk ei olnud kristluse viimine, eesmärk oli muu. Tule ja mõõga arusaam on inimestele kooliõpikuist sisse taotud ja sellele tavainimese puhul kristlus taandubki.

Kristlus oli Eestis juba enne ristisõdijaid. Kogudused olid olemas, need olid õigeusukogudused, põhiliselt Lõuna-Eestis ja Tartu kandis. Katoliiklus tuli usu toomise ettekäändel, aga peapõhjus oli, et paavstil oli vaja uusi alasid, kust koguda maksuraha. Seame asjad õigesse valgusse ja püüdkem näha, et kristlus oma tõelises olemuses ei ole sõjakas, kristlus on levinud rändjutlustajate ja munkade kaudu. 

Mis saab Euroopast, kui vaadata praegust rahvaste rändamist?

Viimane aeg on ärgata. Võib-olla saab veel protsesse peatada. Ärkamine tähendab, et me teadvustame, kes me oleme, et meil on kristlikud juured. See ei pruugi paljudele meeldida, aga kui me oma juuri ei tunnista, siis me eitame iseennast. Me oleme kristlikust kultuurist läbi imbunud, meile elu põhineb sellel.

Kas juba teate, millest jõulujutluses räägite?

Räägin sellest, et inimeses oleks julgust ja lootust, sest aeg, milles elame, on keeruline ja lootust on kerge kaotada. Raske on praeguses maailmas orienteeruda, see tekitab segadust, hirmu ja lootusetust. Seepärast on minu jõulusõnum: olge lootusrikkad ja kasvage Kristuses.

Üks asi on, et me Kristuse leiame, teine asi, et me kasvame temasse ja tema meisse. Nagu Kristus ütleb, et „Mina olen viinapuu ja teie olete minu oksad.” Kui lõikame oksad ära, oleme viinapuust ära lõigatud, meil ei ole elujaksu. Kui oleme viinapuus, siis annab see meile jõu.

Miks räägib Piibel nii vähe Joosepist?

Joosep oli Maarja kihlatu. Tema roll oli olla Maarja kõrval. Kui Maarja sai käima peale, oli Joosep sellest väga šokeeritud. Kristuse sündimise püha ikoonil (meil on iga püha tarvis ikoon ja see pannakse püha puhul kiriku keskele, nii et kirikusse tulles on kohe teada, mis püha on) näeme ka Joosepit. Ta on seal ikooni allservas, õnnetult teistest eemal ja ta juures on üks kõverik vanamees. See on kiusaja, kes sosistab kõrva: ära usu, et Jeesus on Jumalast sündinud, Maarja on pattu teinud. Nii et ega Joosepil kerge olnud.

Pühakiri ei ole ajalooürik. Neist, kel ei ole enam vaimset tähendust, Pühakirjas tihtipeale enam ei räägita. Meie lauludes on Joosepit ikka mainitud. Ka „Püha öös” on sõnad:„Joosep valvab ja Maarjal on seal, väike lapsuke põlvede peal.”

Mitu apostlikku õigeusukogudust on Läänemaal on?

Minu teine kogudus on Kristuse sündimise kogudus Kõmsil. Seal ma teenin 6-7 korda aastas. Järgmine teenistus on Kristuse sündimise teisel pühal, koguduse nimepäeval. Rohkem kogudusi praegu ei ole. Õigeusukogudusi on olnud Sinalepas, Kullamaal, Väike-Lähtrus ja Vormsil. Nende tegevus lõpetati Hruštšovi ajal.

Kõmsi kogudus lakkas tegutsemast 1970. aastail. Kui hakati Ristilt Virtsu poole sidekaablit paigaldama, tuli paepinnast lõhata. Kaabel läks ka Kõmsi kirikust mööda ja lõhkamise käigus lendasid eest kirikuaknad. Plekk-katuse valtsid läksid lahti ja oligi tee lagunemisele lahti. Sõjas lasti mürsuga maha kiriku torn, sealt läksid ju läbi suured lahingud. Kirik on nüüd varemeis,  teenistused on kogudusemajas.

Kõmsi koguduse liikmed on laiali ümbruskonna külades, inimesed vananevad ega saa enam kohale. Nii käibki peamiselt Kõmsi rahvas ja paar inimest Hanilast, Vatlast ning Virtsust.

Kas Vormsil oli ka õigeusukogudus?

Vormsil oli enne sõda luteri ja õigeusukogudus. Õigeusukogudus kadus, kui rannarootslased sõja ajal ära läksid. Vormsis tekkis õigeusukogudus samal põhjusel mis mujalgi, rahvas lootis saada maad. Kogudused tekkisid ka protestist mõisnike vastu ja soovist saada emakeelset jumalateenistust. Õigeusukogudused olid tol ajal peamiselt emakeelsed, Vormsil peeti teenistust rootsi keeles.

Jõulud tähendavad rahu ja rõõmu, aga ma ei tea mitte kedagi, kes ei kurdaks jõulustressi üle ja et  jube kiire on. Kuidas leida rahu ja rõõmu?

Kõik sõltub, mida me tähtsaks peame. Kas seda, et kõik oleks väliselt kena? Kurdetakse, et väljas on vihm ja pole lund ja ei teki jõulutunnet. Kas tõesti on siis meie jõulutunne kinni lumes? Kui nii, siis võiks endasse vaadata ja küsida, mida jõulud minule tähendavad. Kui asi on ainult lumes, siis ongi jõulud mulle päkapikupüha ja kui pole lund, ei ole ka jõuluvana ja on tragöödia.

Pole vaja välist hiilgust, elu ei pea olema selline nagu klantspildid näitavad. Meile luuakse mingi kuvand, ja kui inimene ei suuda selle järgi elada, läheb ta stressi ja on õnnetu. Jätkem need kuvandid kõrvale, keskendugem perele. See on meie väärtus. Kui peret ei ole, on sõbrad ja tuttavad. Hoidkem kokku, see on jõulu üks kesksemaid sõnumeid. Meie häda on selles, et oleme igaüks oma urus, ei mõista hoida kokku ja oleme siis õnnetud.

Hoidkem kokku, tundkem rõõmu piskust ja ärgem püüdkem pilvi. Vaadakem endasse, otsigem Jumalat. Jumalariik on teie sees, ütleb Kristus. Kui me selle leiame, on meis rahu.

Kiirus on saatanlik, see on selle maailma isanda tekitatud ratas, mis paneb inimese pöörlema, et tal ei oleks aega vaadata endasse, leida rahu ja oma Jumalat.

JÜRI ILVES

Sündinud 16. jaanuaril 1966 Haapsalus.
Abielus, peres on kolm täiskasvanud last.
Muusikaline haridus: Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool ja Tallinna konservatoorium.
Teoloogiline baasharidus: Tallinna Püha Platoni Seminar.
Töö: EAÕK Haapsalu Maria-Magdaleena kogudus ja Haapsalu muusikakool.