Silt: aimar ventsel
1
Aimar Ventsel: Vene teaduse suukorvistamisest
[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"]
Aimar Ventsel[/caption]
Mõni kuu tagasi juhtus Venemaal midagi pretsendenditut. Võeti vastu seadus, mis peaks reguleerima n-ö valgustuslik-hariduslikku tegevust, mis aga de facto tähendab järjekordset sammu takistamaks võimudele ebasobivate inimeste sattumist avalikkuse ette.
Tehti see kõik Venemaale iseloomulikul kirvemeetodil – selleks, et näidata koht kätte väikesele opositsioonilisele grupile, tehti sisuliselt võimatuks väga oluline osa haridustegevuses. President Vladimir Putin kirjutas seadusele alla 4. aprillil ja see jõustus 1. juunil. Seaduse eesmärk on takistada „venevastaste jõudude propagandat kooli- ja üliõpilaste seas, mida viiakse läbi haridusliku-valgustusliku tegevuse nime all”. Seaduse loojate arvates kasutatakse haridustööd mitmesuguste vaenulike jõudude poolt selleks, et „külvata sotsiaalset, rahvuslikku ja religioosset vaenu”. Eelnõusse oli kirjutatud, et Venemaa-vastased jõud propageerivad teatud sotsiaalsete, etniliste või religioossete gruppide ülimuslikkust (või siis ka alaväärtuslikkust) keelelisel, kultuurilisel, rassilisel või muul põhjusel.
Aimar Ventsel[/caption]
Mõni kuu tagasi juhtus Venemaal midagi pretsendenditut. Võeti vastu seadus, mis peaks reguleerima n-ö valgustuslik-hariduslikku tegevust, mis aga de facto tähendab järjekordset sammu takistamaks võimudele ebasobivate inimeste sattumist avalikkuse ette.
Tehti see kõik Venemaale iseloomulikul kirvemeetodil – selleks, et näidata koht kätte väikesele opositsioonilisele grupile, tehti sisuliselt võimatuks väga oluline osa haridustegevuses. President Vladimir Putin kirjutas seadusele alla 4. aprillil ja see jõustus 1. juunil. Seaduse eesmärk on takistada „venevastaste jõudude propagandat kooli- ja üliõpilaste seas, mida viiakse läbi haridusliku-valgustusliku tegevuse nime all”. Seaduse loojate arvates kasutatakse haridustööd mitmesuguste vaenulike jõudude poolt selleks, et „külvata sotsiaalset, rahvuslikku ja religioosset vaenu”. Eelnõusse oli kirjutatud, et Venemaa-vastased jõud propageerivad teatud sotsiaalsete, etniliste või religioossete gruppide ülimuslikkust (või siis ka alaväärtuslikkust) keelelisel, kultuurilisel, rassilisel või muul põhjusel. Aimar Ventsel: söö nagu sõdur!
[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption]
Tänapäeval teab vist igaüks, et sotsiaalmeedia on oluline ja paljud meie seast üritavad endale seal ka elatist teenida.
Mina jälgin mõnevõrra paari youtuber’it. Üks neist on vene youtuber Solid, kes tegeleb sellega, et degusteerib ja hindab eri riikide armeede kuivtoidupakke. Ta istub metsas, laotab pakkide sisu enda ette lauale laiali ja maitseb kõik läbi. Kui ta kunagi kiitis taevani Eesti kaitseväe toidupakki, tekkis mul suisa huvi teada saada, mida imelist see siis sisaldab. Youtuber’i arvates oli parim must leib, mida ta eales on söönud, just Eesti armee toidupakis. Ja siis see pasta – see oli nagu gurmeerestoranist!
Mõni aeg tagasi tekkis mul võimalus saada Eesti armee ööpäevase ratsiooni kuivtoidupakk. Ja otsustasingi terve päev selle pakiga hakkama saada.
Aimar Ventsel[/caption]
Tänapäeval teab vist igaüks, et sotsiaalmeedia on oluline ja paljud meie seast üritavad endale seal ka elatist teenida.
Mina jälgin mõnevõrra paari youtuber’it. Üks neist on vene youtuber Solid, kes tegeleb sellega, et degusteerib ja hindab eri riikide armeede kuivtoidupakke. Ta istub metsas, laotab pakkide sisu enda ette lauale laiali ja maitseb kõik läbi. Kui ta kunagi kiitis taevani Eesti kaitseväe toidupakki, tekkis mul suisa huvi teada saada, mida imelist see siis sisaldab. Youtuber’i arvates oli parim must leib, mida ta eales on söönud, just Eesti armee toidupakis. Ja siis see pasta – see oli nagu gurmeerestoranist!
Mõni aeg tagasi tekkis mul võimalus saada Eesti armee ööpäevase ratsiooni kuivtoidupakk. Ja otsustasingi terve päev selle pakiga hakkama saada. Aimar Ventsel: USA presidendivalimised kui demokraatia antireklaam
[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption]
Sinna on peaaegu kümmekond aastat tagasi, kui ma osalesin Helsingi ülikooli prestiižsel iga-aastasel Alexanteri konverentsil.
Sattusin paneelile, mis rääkis arenevate riikide riigikorralduse probleemidest. Tegelikult läksin ma kuulama Indoneesia teadlast, kes rääkis eurooplaste demokraatia impordist Aasiasse. Helerohelises siidist hidžaabis ja sama värvi kostüümis noor naine analüüsis oma ettekandes Euroopa riikide ja Euroopa Liidu demokraatia levitamise programme ning lõpetas nendinguga: „Eurooplaste demokraatia import Aasiasse on kolonialismi uus vorm.”
Sel hetkel võis mõttes kuulda suurt kolksu, kui vaatajaskonnas istuvad soliidsetel Euroopa ja USA ülikoolide politoloogidel lõualuud vastu põrandat kukkusid. Järgmine esineja oli Hiinast. Tema tõestas, et Hiina rahvavabariik on institutsionaalses plaanis enam demokraatlik ja elanikkonda kaasa haarav kui ükskõik milline Euroopa Liidu riik. Vaatajate reaktsioon oli umbes sama.
Aimar Ventsel[/caption]
Sinna on peaaegu kümmekond aastat tagasi, kui ma osalesin Helsingi ülikooli prestiižsel iga-aastasel Alexanteri konverentsil.
Sattusin paneelile, mis rääkis arenevate riikide riigikorralduse probleemidest. Tegelikult läksin ma kuulama Indoneesia teadlast, kes rääkis eurooplaste demokraatia impordist Aasiasse. Helerohelises siidist hidžaabis ja sama värvi kostüümis noor naine analüüsis oma ettekandes Euroopa riikide ja Euroopa Liidu demokraatia levitamise programme ning lõpetas nendinguga: „Eurooplaste demokraatia import Aasiasse on kolonialismi uus vorm.”
Sel hetkel võis mõttes kuulda suurt kolksu, kui vaatajaskonnas istuvad soliidsetel Euroopa ja USA ülikoolide politoloogidel lõualuud vastu põrandat kukkusid. Järgmine esineja oli Hiinast. Tema tõestas, et Hiina rahvavabariik on institutsionaalses plaanis enam demokraatlik ja elanikkonda kaasa haarav kui ükskõik milline Euroopa Liidu riik. Vaatajate reaktsioon oli umbes sama.
Aimar Ventsel: degradeeruv FSB
[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption]
Nüüd on selge, et Vene opositsionäär Aleksei Navalnõi mürgitati Novitšoki gruppi kuuluva ainega.
Ligilähedast ollust – närvigaasi Novitšuk – kasutati ka Salisburys, kui mürgitati Sergei ja Julia Skripal. Üldine konsensus on, et ligipääs Novitšukile on Venemaal ainult riigistruktuuride kaudu. Ning selliseid atentaate teevad Venemaal vaid kaks jõustruktuuride osa – julgeoleku FSB ja sõjaväeluure GRU.
Möödunud aasta augustis tapeti Berliinis kahe lasuga pähe tšetšeeni iseseisvuslaste komandör Zelimhan Hangošvili. Ka selle mõrvaga olid seotud Vene eriteenistused, Berliini ja Moskva suhted pingestusid jälle üle niigi juba aastaid kestva keskmise pingelisuse. Jääb mulje et Vene eriteenistused (lihtsuse mõttes kirjutame edaspidi FSB) eriti ei varjagi oma osalust taolistes mõrvades. Eitatakse küll ja süüdistuste jätkudes nõutakse tõendeid. Ent seda kõike tehakse tihti üleolevalt ülbel moel provotseeriva alltekstiga: „Jah tegime! Ja mis siis? Mida te ikka teha saate? Ja ülepea, tõestage ennekõike see kõik ära.”
Aimar Ventsel[/caption]
Nüüd on selge, et Vene opositsionäär Aleksei Navalnõi mürgitati Novitšoki gruppi kuuluva ainega.
Ligilähedast ollust – närvigaasi Novitšuk – kasutati ka Salisburys, kui mürgitati Sergei ja Julia Skripal. Üldine konsensus on, et ligipääs Novitšukile on Venemaal ainult riigistruktuuride kaudu. Ning selliseid atentaate teevad Venemaal vaid kaks jõustruktuuride osa – julgeoleku FSB ja sõjaväeluure GRU.
Möödunud aasta augustis tapeti Berliinis kahe lasuga pähe tšetšeeni iseseisvuslaste komandör Zelimhan Hangošvili. Ka selle mõrvaga olid seotud Vene eriteenistused, Berliini ja Moskva suhted pingestusid jälle üle niigi juba aastaid kestva keskmise pingelisuse. Jääb mulje et Vene eriteenistused (lihtsuse mõttes kirjutame edaspidi FSB) eriti ei varjagi oma osalust taolistes mõrvades. Eitatakse küll ja süüdistuste jätkudes nõutakse tõendeid. Ent seda kõike tehakse tihti üleolevalt ülbel moel provotseeriva alltekstiga: „Jah tegime! Ja mis siis? Mida te ikka teha saate? Ja ülepea, tõestage ennekõike see kõik ära.” Aimar Ventsel: Russki Mir mureneb
[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption]
Vene intellektuaalsele maailmatunnetusele on läbi sajandite omane ebakindel kõikumine Venemaa kultuurilises kuuluvuses.
Ühelt poolt on Venemaal alati olnud püüd olla osa Euroopa kultuurist, teiselt poolt aga on eksisteerinud soov ennast Euroopale vastandada. On hulgaliselt autoreid, kes on ennast selle teemaga vaevanud. Viimasel ajal on Venemaal osa nendest autoritest muutunud jälle aktuaalseks, neid tsiteeritakse järjest rohkem, isegi inimeste poolt, kellest seda oodata ei oskaks. Näiteks armastab president Putin mainida filosoof Ivan Iljini, keda peetakse ka vene fašismi isaks. Aga vene mõtet on üritanud sõnastada ka muud autorid. Aegade jooksul on seesama „vene mõte” konkretiseerunud. Keda see huvitab ja kes tahab nendest ideoloogilistest transformatsioonidest rohkem teada, selle on pakutud võimalus saada mõningat ülevaadet ka eesti keeles.
Charles Cloveri „Must tuul, valge lumi” annab esimeses peatükis hea ülevaate, kuidas Euroopa-vastasus ja -pooldamine (ehk siis slavofiilid ja zapadnikid) Venemaal sajandite jooksul päris tihedas sümbioosis arenesid. Aja jooksul kristalliseerus välja teatud konsensuslik seisukoht. Need seisukohad on eesti keeles kättesaadavad Nikolai Danilevski raamatus „Venemaa ja Euroopa” ning Lev Gumilevski magnum opuses „Etnogenees ja Maa biosfäär”. Selle järgi on venelased omaette tsivilisatsiooni kandjad, tsivilisatsiooni, mis on peaaegu bioloogiline ja mis asub igaveses olelusvõitluses Läänega ehk siis romaani-germaani tsivilisatsiooniga. Nagu looduses ikka, on tegemist võitlusega elu ja surma peale.
Aimar Ventsel[/caption]
Vene intellektuaalsele maailmatunnetusele on läbi sajandite omane ebakindel kõikumine Venemaa kultuurilises kuuluvuses.
Ühelt poolt on Venemaal alati olnud püüd olla osa Euroopa kultuurist, teiselt poolt aga on eksisteerinud soov ennast Euroopale vastandada. On hulgaliselt autoreid, kes on ennast selle teemaga vaevanud. Viimasel ajal on Venemaal osa nendest autoritest muutunud jälle aktuaalseks, neid tsiteeritakse järjest rohkem, isegi inimeste poolt, kellest seda oodata ei oskaks. Näiteks armastab president Putin mainida filosoof Ivan Iljini, keda peetakse ka vene fašismi isaks. Aga vene mõtet on üritanud sõnastada ka muud autorid. Aegade jooksul on seesama „vene mõte” konkretiseerunud. Keda see huvitab ja kes tahab nendest ideoloogilistest transformatsioonidest rohkem teada, selle on pakutud võimalus saada mõningat ülevaadet ka eesti keeles.
Charles Cloveri „Must tuul, valge lumi” annab esimeses peatükis hea ülevaate, kuidas Euroopa-vastasus ja -pooldamine (ehk siis slavofiilid ja zapadnikid) Venemaal sajandite jooksul päris tihedas sümbioosis arenesid. Aja jooksul kristalliseerus välja teatud konsensuslik seisukoht. Need seisukohad on eesti keeles kättesaadavad Nikolai Danilevski raamatus „Venemaa ja Euroopa” ning Lev Gumilevski magnum opuses „Etnogenees ja Maa biosfäär”. Selle järgi on venelased omaette tsivilisatsiooni kandjad, tsivilisatsiooni, mis on peaaegu bioloogiline ja mis asub igaveses olelusvõitluses Läänega ehk siis romaani-germaani tsivilisatsiooniga. Nagu looduses ikka, on tegemist võitlusega elu ja surma peale. Aimar Ventsel: muusika ja poliitika
Eesti muusikaseltskond (rahvakeeli skeene) on väike. Kui vaadata stiili alusel grupeerumist, on need seltskonnad veel väiksemad. Sisuliselt tunnevad kõikkõiki ja johtuvalt väiksusest on kõik hõõrdumised ja konfliktid eriti emotsionaalsed. Seega pole ka imestada, et juuli keskpaigas tekitas kodumaises rokiseltskonnas väikese tormi teade, et kaks ansamblit keelduvad esinemast Eesti ühel olulisemal festivalil nimega Hard Rock Laager.
Aimar Ventsel: Vene propaganda ja lapsed
[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption]
Mul on kakskeelsed lapsed, kes on üles kasvanud vene- ja eestikeelsetena, ja ma suhtun väga skeptiliselt väidetesse, et kakskeelsus on lapse arengut pärssiv või suisa kahjulik.
Küll ei pruugi kakskeelsus olla positiivne igas situatsioonis. See käib sellise juhtumi kohta, kui mingi keele kasutusala ühtib liialt ideoloogiaga. Tänapäeva lapsed hakkavad väga varakult kasutama nii arvuteid kui ka nutitelefone. Selle trendi iseloomu üle vaieldakse palju ja küllap jätkub see vaidlus veel pikemat aega.
Mina olin hoopis üllatunud, kui ruttu suutis mu noorem poeg juba esimeses klassis selgeks õppida nutiseadme maailma ning navigeerida seal kolmes keeles – eesti, inglise ja vene. Otse loomulikult sukeldus laps mängude ja Youtube’i klippide maailma. Eks ma ikka üritan seda virtuaalmaailmas elamist reguleerida, telefoni ja arvuti kasutamist piirata ja kontrollida. Samas oli see ka väga õpetlik, sest vähemalt mina täiskasvanuna ei teadnud üldse, mida lapsed internetist vaatavad ja mida neile seal pakutakse. Kakskeelse lapsena kiikas noorem poeg ka üle Eestis eksisteeriva keelebarjääri ning tänu sellele sain aimu, mida pakutakse venekeeles internetis ehk selles, mida venelased ise nimetavad runetiks.
Aimar Ventsel[/caption]
Mul on kakskeelsed lapsed, kes on üles kasvanud vene- ja eestikeelsetena, ja ma suhtun väga skeptiliselt väidetesse, et kakskeelsus on lapse arengut pärssiv või suisa kahjulik.
Küll ei pruugi kakskeelsus olla positiivne igas situatsioonis. See käib sellise juhtumi kohta, kui mingi keele kasutusala ühtib liialt ideoloogiaga. Tänapäeva lapsed hakkavad väga varakult kasutama nii arvuteid kui ka nutitelefone. Selle trendi iseloomu üle vaieldakse palju ja küllap jätkub see vaidlus veel pikemat aega.
Mina olin hoopis üllatunud, kui ruttu suutis mu noorem poeg juba esimeses klassis selgeks õppida nutiseadme maailma ning navigeerida seal kolmes keeles – eesti, inglise ja vene. Otse loomulikult sukeldus laps mängude ja Youtube’i klippide maailma. Eks ma ikka üritan seda virtuaalmaailmas elamist reguleerida, telefoni ja arvuti kasutamist piirata ja kontrollida. Samas oli see ka väga õpetlik, sest vähemalt mina täiskasvanuna ei teadnud üldse, mida lapsed internetist vaatavad ja mida neile seal pakutakse. Kakskeelse lapsena kiikas noorem poeg ka üle Eestis eksisteeriva keelebarjääri ning tänu sellele sain aimu, mida pakutakse venekeeles internetis ehk selles, mida venelased ise nimetavad runetiks.
Aimar Ventsel: kus on pressiesindaja?
[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption]
Nagu paljud teised Eestimaa elanikud, kolisin ka mina eriolukorra alguses linnast ära ja tegin elu maamajas mugavamaks.
Näiteks panin majja interneti ja johtuvalt sellest ka televiisori. Ma ei ole televiisorit juba aastaid ei omanud ega vaadanud, aga metsade keskel elades on see täitsa otstarbekas mugavus.
Tänu sellele vaatasin ma peale uudiste ka muid õhtuseid saateid. Ma ei tea, kui paljud panid tähele, et esimesel eriolukorra nädalal esines ETV saates „Esimene stuudio” peaaegu üle päeva sotsiaalminister Tanel Kiik. Ja kuna parajasti oli kuum teema eestlaste tagasitoomine Eestisse, siis lipsas – natukene harvemalt – läbi välisminister Urmas Reinsalu. Mõlemad külastasid ka umbes sama tihedalt „Aktuaalset kaamerat”, et lisada saatesse kolm minutit oma kommentaari või selgitust. Jutt, mida nad ajasid, oli muidugi asine ja vajalik. Umbes samal ajal kirjutas endine minister Rein Lang ERRi arvamusportaalis valitsuse kriisimeetmetest: „Teleekraanil on väsinud ilmega välisminister, kes püüab kirjeldada seda, kuidas tema isiklikult töötab palehigis eestlaste kojusaamise nimel. Ehk võiks sellega tegeleda hoopis ametnikud ja minister peaks kogu oma jõu rakendama selleks, et veenda oma ELi kolleege tegutsema ühtsete reeglite järgi ja mõistlikult.” Küsimus oli selles, et kas minister tõesti peab käsijuhtimise printsiibil iga oma haldusala küsimusega isiklikult tegelema.
Aimar Ventsel[/caption]
Nagu paljud teised Eestimaa elanikud, kolisin ka mina eriolukorra alguses linnast ära ja tegin elu maamajas mugavamaks.
Näiteks panin majja interneti ja johtuvalt sellest ka televiisori. Ma ei ole televiisorit juba aastaid ei omanud ega vaadanud, aga metsade keskel elades on see täitsa otstarbekas mugavus.
Tänu sellele vaatasin ma peale uudiste ka muid õhtuseid saateid. Ma ei tea, kui paljud panid tähele, et esimesel eriolukorra nädalal esines ETV saates „Esimene stuudio” peaaegu üle päeva sotsiaalminister Tanel Kiik. Ja kuna parajasti oli kuum teema eestlaste tagasitoomine Eestisse, siis lipsas – natukene harvemalt – läbi välisminister Urmas Reinsalu. Mõlemad külastasid ka umbes sama tihedalt „Aktuaalset kaamerat”, et lisada saatesse kolm minutit oma kommentaari või selgitust. Jutt, mida nad ajasid, oli muidugi asine ja vajalik. Umbes samal ajal kirjutas endine minister Rein Lang ERRi arvamusportaalis valitsuse kriisimeetmetest: „Teleekraanil on väsinud ilmega välisminister, kes püüab kirjeldada seda, kuidas tema isiklikult töötab palehigis eestlaste kojusaamise nimel. Ehk võiks sellega tegeleda hoopis ametnikud ja minister peaks kogu oma jõu rakendama selleks, et veenda oma ELi kolleege tegutsema ühtsete reeglite järgi ja mõistlikult.” Küsimus oli selles, et kas minister tõesti peab käsijuhtimise printsiibil iga oma haldusala küsimusega isiklikult tegelema.