Silt: aimar ventsel

[caption id="attachment_248480" align="aligncenter" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Kohtusin hiljuti Narvas Abhaasia tudengitega. Võib küsida, et kuidas nad sinna said, sest Abhaasia on tunnustamata riik, mille passiga pole suurt midagi peale hakata. Tuleb välja, et Gruusia ja Abhaasia vahel eksisteerivad Euroopa Liidu toetatud integreerumisprogrammid, mille toimimine sõltub sellest, kas Gruusia valitsus parasjagu viitsib Abhaasiale vastu tulla. Mõnikord ei viitsi, teinekord aga viitsib ja nii saigi umbes kümneliikmeline Abhaasia tudengite grupp sõita Euroopa Liitu koolitustele. Tulid nad muidugi mitte Abhaasia, vaid Gruusia ja Venemaa passidega. Abhaasidega tudengitega toimuvat Narvas kureeris minu endine doktorant, kes selle kohtumise ka organiseeris. „Nad tahavad oma lugu rääkida.“ kirjutas ta mulle. Minu üllatuseks olid Abhaasia tudengid rõõmsad ja avatud noored inimesed, kolm neist olid grusiinid, üks armeenlane ja ülejäänud abhaasid. Grusiinid hoidsid terve vestluse käigus pisut tagaplaanile, mis on ka mõnevõrra loomulik. Enamik noortest rääkis väga head inglise keelt.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Kes vähegi jälgib Venemaal toimuvat, teab, et riigis on paanika. Väga suur hulk mehi vanuses 18 kuni 55 üritab Venemaalt välja saada. Kui palju neid täpselt on, ei tea keegi, aga pakutakse sadu tuhandeid, isegi miljonit. Põgenetakse väljakuulutatud „osalise mobilisatsiooni“ eest, potentsiaalsete mobiliseeritute tulvad valguvad igas võimalikus kohas üle Venemaa piiri. On väidetud, et sellist paanikat pole Venemaal lähiajal olnud, isegi suur pagemise tulv veebruaris oli praegusega võrreldes väike. Kogu selles pealtnäha kaootilises tõmblemises on aga oma loogika. Ennekõike põgenetakse Venemaalt nendesse riikidesse, kuhu pole vaja viisat, ja nende riikide seas on eelistatud need, kuhu pole vaja isegi välispassi.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] 2014. aastal lindistas grupp Leedu näitlejaid venekeelse loo „Me ei ole vennad“ („Mõ ne bratja“) ja panid selle Youtube’i üles. Leidsin selle loo oma Peterburi kolleegi Facebooki lehelt ja postitasin endalegi.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Ukraina-Venemaa sõja alguspäevadel küsisin ühelt tuttavalt, et kuidas ta Venemaal elav õde toimuvasse suhtub. Vastuseks oli umbes selline lause: „Ta üritab ennast kogu sellest asjast väljas hoida, ei vaata televiisorit, käib vaid tööl ja tuleb pärast koju ning läheb magama.” Ma ei olnud eriti üllatunud. Kunagi ütles hea sõber, ERR-i Moskva korrespondent Anton Alekseejev Vikerraadio intervjuus (tsiteerin mälu järgi): „Venemaal pole inimesed harjunud vastutama. Nad arvavad, et poliitika on midagi räpast, millega tavainimene tegelema ei pea.” Sellega tabas Anton naelapea pihta. Olles tänaseks ise juba veerandsajandi jagu regulaarselt Venemaal käinud, siis ongi nii, et laialt on levinud arvamus: poliitika on räpane asi. Tavainimene peaks selle arusaama järgi hoidma ennast igasugusest poliitilisest tegevusest eemale, sest tegemist on korrumpeerunud käsi-peseb-kätt valdkonnaga. Mis on suuresti ka tõsi.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] 24. veebruaril alanud Venemaa–Ukraina sõja algusest on üks läbivaid küsimusi Eesti ametlikus ja sotsiaalmeedias olnud: mis siis Saksamaal viga on? Liidukantsler Olaf Scholz on mitmeid kordi välja tulnud kõlavate sõnadega, lubanud Ukrainale kõikvõimalikku relvaabi – ja siis need sõnad hiljem tagasi võtnud või täideviimise edasi lükanud. Samamoodi on nii palju kui võimalik blokeeritud teiste riikide relvasaadetisi Ukrainale.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Mul oli hiljuti videovestlus tuttavaga, kes elab ja töötab Ida-Siberi tagumises otsas. Ta oli mõnda aega opositsiooniline ajakirjanik ja peab ennast siiamaani opositsiooniliselt meelestatuks. See tuttav kirjutas mulle ühel heal päeval, et vaja on rääkida. Ja üldse tahaks teada, mis maailmas toimub. „Me oleme siin infovaakumis,“ kirjutas ta. „Kõik sõltumatu meedia on hävitatud, on jäänud vaid riigimeedia ja meil pole mingit ligipääsu alternatiivsele infole.“ Panime siis kaamerad sisse ja suhteliselt ruttu läks jutt Ukraina–Venemaa sõjale. Alguses kinnitas mu vestluskaaslane, et Venemaa „riiklikku meediat ei saa uskuda! Aimar, kas sa usud kasvõi ühtegi sõna, mida nad räägivad?“.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Mõnda aega tagasi seisin Tallinnas ühes baaris leti juures ja ootasin, millal baaridaam mu õlle üle leti ulatab. Sellel ootamise momendil sattusin juttu ajama keskealise meesterahvaga, kes vast umbes samal põhjusel minu kõrval seisis. Nagu nende suvaliste pisijuttudega ikka, algas see mitte millestki, kuni ühel hetkel jõudiski päevakajalise põletava teema juurde, milleks on Ukraina-Vene sõda. Kõigepealt kuulsin juttu sellest, kui ebainimlik on Venemaa käitumine Ukrainas ja kuidas mu vestluskaaslane ikka hoiab pöialt ukrainlastele. Ning sama hingetõmbega lisas ta: „Eestis on liiga palju ukraina põgenikke! Nende arvu peaks kuidagi piirama või muidu oleme rahvusena ohus!”

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Alustuseks peaksin märkima, et kui räägime Venemaa elanikest, siis räägime venelastest. Venemaal ei ela ainult venelased, ehkki venelaste osakaal Venemaa elanikkonnast on umbes 75 protsenti. Ja venelased ei ela ainult Venemaal. Kõik inimesed, kes elavad väljaspool Venemaad ja räägivad esimese või emakeelena vene keelt, pole aga tingimata venelased. Saan aru, et pikka ja lohisevat väljendit „venemaalane“ on ebamugav kasutada, aga see peegeldab asjade olemust kõige paremini. Niisiis, kas võime väita, et Venemaa elanikud, hoolimata etnilisest, kultuurilisest, religioossest või rassilisest kuuluvusest, on Venemaa riigikanalite propaganda ohvrid? Seoses sõjaga Ukrainas on vast igaüks kohanud väidet, et venemaalased/venelased on Venemaa propaganda poolt räigelt ajupestud, aga nad ei saa midagi teha, sest riiklikud meediakanalid ja eriti televisioon on nende peamine infoallikas. Seega, tegemist on olukorra ohvritega, kel pole nagu valikut.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Jaanuari lõpus vaatasin üht Novaja Vremja reportaaži Ukraina vabatahtlike territoriaalkaitserühmast, kes kusagil Kiievis linnasõda harjutas. Vabatahtlikke rühmi on üle Ukraina ning just viimasel ajal ühineb nendega järjest rohkem inimesi. See peaks paljudele Ukraina kaitseministeeriumis head meelt tegema, sest kui need rühmad mõned kuud tagasi organiseeriti, jäi inimeste huvi nendega liituda ja sõjalist ettevalmistust saada oodatust mitu korda madalamaks. Selles reportaažis ütles rühma treeniv sõjaväelane: „Tänu Putinile on meil nüüd järjest suurem liitujate tung.“ 2014. aastal sattusin paarile avalikule kirjale, mille kirjutasid ja avaldasid mõningad Lääne poliitikud. Eri sõnastuses väljendasid nad ühte ja sama mõtet – nimelt avaldasid Vladimir Putinile tänu Euroopa Liidu ja NATO päästmise eest. Kui keegi veel mäletab, siis olid mõlemad organisatsioonid 2014. aastaks kriisis ja näis, et lõhkiminemise äärel. NATOs räägiti n-ö väikese NATO loomisest organisatsiooni sees ehk suuremate ja vanemate liikmete (ehk siis Lääne-Euroopa ja USA) loodavast klubist, mis hakkaks oma asju ajama ja mille tegemiste suhtes teistel sõnaõigust pole. Euroopa Liidus oli põhja ja lõuna vastasseis seoses algava rändekriisiga, siis oli probleeme järjest autoritaarsemaks ja konservatiivsemaks muutuvate Poola ja Ungariga. Siis tuli Putin… ja päästis olukorra! Ühtäkki oli vaja solidaarsust ja Euroopa tundis end üle hulga aja ühtse kultuuriruumina. Ukraina oli 2014. aastani igatpidi, horisontaalselt ja vertikaalselt killustunud riik. Esiteks jagunes Ukraina ühiskond vene- ja ukrainakeelseteks. Siis oli suur vastuolu Lääne- ja Ida-Ukraina vahel, ehkki see jaotus oli väga vähe geograafiline, sest Ida-Ukraina alla käisid ka venekeelsed lõunaregioonid. Kuna ukrainlased olid ja on väga usklikud, oli oluline ka jaotumine eri õigeusklike (sealhulgas Moskva patriarhaadile alluva kiriku), kreekakatoliku ning roomakatoliku kirikute vahel.