Kasari koolijuht viriseda ja kurta ei taha

Kõik ühel pildil. Foto: Arvo Tarmula

Kasari kool asub kohe Kasari jõe ääres. Kui sõita Kasari vana silla juurde, jääb tee äärde maja, mille aknad on madalamal kui tee. See on kooli spordihoone, mis kunagi oli Paisuotsa kõrts ja hiljem Kirbla Põllumeeste Seltsi seltsimaja. Sealt edasi käändub tee koolimaja enda juurde. Väljas on vaikne ja soojad päikesekiired lubavad aimata suve.

Jõuame Kasari kooli vahetunnil ning meile tulevad vastu õpilased ja avavad uksed. Sõbralikult ja avatult juhivad nad meid edasi, kuni tuleb vastu õpetaja, kes näitab teed hoopis teise suunda, õpetajate tuppa, kus ootab meid direktor Maidu Leever.

Õpetajate toas on kohvilaud kaetud ja aknast paistavad kehalise kasvatuse tundi suunduvad lapsed, kes teel väljakule turnivad torudel.

Kui õpilasi jääb alla kaheteistkümne, võib Kasari kool kinni minna. Praegu käib koolis 12 last ja neist 9 elab õpilaskodus. Õpilaskodu asub kooliga samas majas ja on üsna askeetlik, voodid ja kapid ja seintel mõned pildid. Toad on väga korras. Direktor ütleb vabandavalt, et need pole kümme aastat remonti saanud, aga sellegipoolest näevad toad üsna head välja.

Õpilaskodus elavad lapsed, kellele pole oma kodu just kõige suuremat tuge pakkuv paik. Nädalavahetustel käivad lapsed kodus.

Klassiõpetaja Pille Kast räägib, kuidas need lapsed on avatumad, otsekohesemad ja ka haavatavamad kui kodust koolis käivad lapsed. Nad tahavad palju suhelda ja rääkida, eriti esmaspäeva hommikul, kui on nädalavahetuse kodus veetnud.

„Õpilaskodu on mõeldud neile, kel on kodus raskem toime tulla, kus ei hoolitseta ja on rasked kodused tingimused,” räägib Leever.

„Ei ole need lapsed hullemad ühti kui need, kes kodust tavakoolis käivad,” on ta kindel.

Väikeses koolis on lapsed tolerantsed ja kõik saavad olla sellised, nagu nad on. Kuna lapsi on vähe, saab õpetaja tegelda igaühega individuaalselt.

Koolis on kaks liitklassi: 1.–3. ja 4.–6. Õpilastel on võimalus osaleda viies huviringis: näitering ja rahvatants ning seiklus–, laulu– ja käsitööring.

Küsin, kuidas külarahvas koolisse suhtub. „Eks suhtumine ole erinev, pigem on vähene teadlikkus, et kes need lapsed on, kes siin õpivad. Oleme külast eemal kah, üle kahe kilomeetri on vahemaa,” räägib direktor.

Kirbla ja kooli vahele on ehitatud kergliiklustee ja lastel on ohutum koolis käia, kuigi Kirblast käib ainult neli last jõe ääres Kasari koolis. Varasemail aegadel oli suur koolibuss lapsi täis, see oli siis, kui koolis oli 100 last ja isegi rohkem.

„Kohalikke lapsi on väheks jäänud,” räägib Maidu Leever. „Ei tea, mis edasi saab, meil on õpilaskodu, oleneb, kuidas taotlusi ja tahtjaid tuleb, õpilaskodus on 9 riiklikult toetatavat kohta,” ütleb ta.

Kevadel lõpetab kooli kaks õpilast. Kasari koolis on tööl kuus õpetajat koos direktoriga, neist kaks õpetajat on põhikohaga, ülejäänuil on koormus väiksem, kokku 3,6 ametikohta koos koolijuhiga. Tööl on ka 2 kasvatajat, 1,5 kokka, 0,5 majahoidjat ja 1 koristaja.

„Psühholoogi teenust ei ole pakkuda. Kui on väga olnud vaja, eks õpetajad pea ise olema psühholoogid ja kasvatajad,” ütleb direktor.

„Loodame, et järgmisel aastal saame õpilaste arvu täis. Kõik selgub lõplikult sügisel,” räägib Leever.
„Ühest küljest elame aasta korraga, teisalt vaatame kaugemasse tulevikku, et kool säiliks,” ütleb direktor, kes leiab, et sellise kooli järele on vajadus.

Kasari kooli eelkäija alustas 1853 ja kooli ruumid on aegade jooksul asunud mitmes kohas. Nüüdse Kasari koolimaja ehitust alustati 1. augustil 1939. Enne ehitust käis Kirbla ja Kasari küla meeste vahel suur vaidlus, kuhu külla koolimaja ehitada. Kasari mehed tahtsid, et Kasari külla, ja Kirbla mehed, et Kirbla külla. Lõpuks ehitatigi kool kahe küla vahele. Varem oli Kasari kool olnud Kasari mõisas üle jõe teisel pool, mis nüüd asub Martna valla maadel. 11. jaanuaril 1941 alustati õppetööd uues koolimajas.

Varem oli Kasari kool 9klassiline, aga aastal 2012 sai temast 6klassiline kool. Koolimaja ise ehitatigi kuueklassilise hariduse andmiseks.

„Ei tohi kurta ega viriseda, meie elul pole viga, kui mõelda aegu tagasi, mil inimestel oli veel raskem. Ei tohi oma elu raskeks elada,” nendib Leever.

Peale õpilaste elavavad kooli seinte vahel ka mesilased. Suve alguses pesaheitmise ajal helistab kooli personal kohalikele mesinikele, kes õnne korral võivad saada omale uue mesilaspere. Nii maakoolidel kui ka mesilastel on suur panus heasse elusse maal.