Hiljuti internetis surfates sattusin leheküljele, mille muusika mind köitis. Selgus, et see oli salvestis lavastusest „Chateau des ducs de Bretagne” — Bretagne’i lossi hertsoginna — Prantsusmaal Nantes’is, kirjutab Jaan Franclin Perlitz.
See oli Alan Simone’i kirjutatud rokkooper hertsoginna Bretagne’i Anne’ist. Kõik näitlejad ja muusikud kandsid keskaegseid rõivaid ja muusika oli moodne rokk keskaja lisanditega. Fantastiline etendus, isegi minu meelest, kes ma ei saanud peensusteni aru tekstist ega laulusõnadest. Minu kooliaegne prantsuse keel pole enam see, mis ta oli.
Aga peale muusika oli siiski teema see, mis mu tähelepanu tõmbas. Hertsoginna Anne’i ja tema elu olen varem uurinud; ta oli tüüpiline keskaja naine, kes ei saanud ise oma elu üle otsustada, kuid kes kindlasti vahel tegi end ümbritsevaile meestele selgeks, kelle jalas on püksid.
Bretagne – poolsaar Loode-Prantsusmaal – oli pikka aega iseseisev hertsogiriik. Selle viimane valitseja, kes oli just hertsoginna Anne, sündis 25. jaanuaril 1477 ja elas lühikese, kuid sisuka elu. Aja jooksul sai temast Prantsusmaa kuninganna kahe kuninga kõrval: Charles VIII ja Louis XII.
Anne oli Bretagne’i hertsogi Franēois II ja Foix Margareta tütar, pere ainus laps, kes elas täisealiseks. Tema tulevased abielud olid sellepärast poliitiliselt väga tähtsad. Prantsuse kuningad olid juba ammu ihaldanud hertsogiriigi ühendamist oma kuningakojaga. Võitlusi oli palju ja pikki.
Lõpuks 1488. aastal võitis Prantsuse kuningakoda bretooni armeed ja Franēois II–le sunniti peale leping, milles oli muuhulgas kirjas, et Prantsuse kuningas sai otsustada, kellega hertsogi tütar abiellub. Tol ajal ei abiellutud ju mitte armastusest, vaid noorte inimeste abielude üle otsustasid vanemad. Lapsi pandi paari majanduslikel põhjustel või selleks, et saada teise pere, või nagu siin, teise riigi partneriks.
Kui Anne’i isa hobuse seljast kukkudes septembris 1488 suri, sai vaid üheteistkümneaastasest tüdrukust Bretagne’i valitsev hertsoginna. Tähelepanu oli suur, sest ta oli nii noor ja pealegi vallaline. Paljud tahtsid temaga abielluda ja ilmselt mitte tema isiku pärast.
Tollaste maalide põhjal võib arvata, et Anne nägi hea välja, kuid tal oli ka üks puudus. Üks jalg oli teisest lühem. Õukonnafunktsionäärid lahendasid asja nii, et Anne kandis lühemas jalas kõrgema kontsaga kinga. Võimalus saada võim hertsogiriigi üle tõmbas ligi palju võimalikke kosilasi.
Õnnelikuks sai neist saksa ertshertsog Habsburgi Maximilian, kellega kihlumise eest oli hoolitsenud Anne’i isa. Pulmad peeti vahendajate kaudu 19. detsembril 1490, kui pruut polnud veel 14aastanegi. Maximilian oli siis 31. Kõik paistis kena, kuid …
Prantsusmaal ei vaadatud abielule läbi sõrmede. Kuningas Charles VIII tahtis ju Bretagne’i Prantsusmaaga liita, et takistada selle liitumist abielu kaudu mõne teise riigiga. Aastal 1491 piirasid Prantsuse väed Bretagne’i pealinna. Piiramine tekitas rahvale suurt häda ja nii veendi kuningannat kapituleeruma. Seda Anne ka tegi ja abiellus hoopis kuningas Charles VIII–ga. Abielu Maximilianiga kuulutati kehtetuks. Seda oli lihtne teha, sest Maximilian oli ju sakslane.
Uute pulmadega seoses võeti vastu ka uus seadus, kus seisis: „Kui Anne ei saa Charles’iga lapsi, on ta juhul, kui Charles peaks surema enne teda, sunnitud abielluma järgmise Prantsuse kuningaga.”
Neil Charles’iga sündis tegelikult neli last, kuid ükski neist ei elanud lapseeast kauem. Kui Charles seitse aastat pärast abiellumist õnnetuse tagajärjel suri, polnud troonile ühtegi pärijat. Sellepärast läks troon Charles’i sugulasele Louis XII–le.
Anne pidi nüüd seadust järgima ja abielluma kuningas Louis’ga. Pulmas polnud ta riietatud mitte musta kleiti, mis oli tollaste pruutide seas tavapärane, vaid valgesse, nagu pruudid üle kogu maailma pärast seda tegema hakkasid.
Kas tema kleidivalik oli vaikne protest või üks viis öelda: teen, nagu tahan? Louis’ga sündis neil mitu last, kuid ainult kaks tütart elasid täisealiseks. Laste suremus oli keskajal suur ka peenema rahva seas.
Abielulepinguga oli ta taganud Bretagne’ile hulga privileege, kuid tal oli suur mõju ka abikaasa valitsemise üle. Anne oli sügavalt usklik ja kasvatas ka oma lapsi selles vaimus. Ta oli Prantsusmaa valitseja abikaasa äraolekul Itaalias 1499–1503 ja 1509–1513 ning oli sellega Prantsusmaa tegelik valitseja kaheksa aastat oma 16aastasest valitsusajast.
Räägitakse, et Anne oli väga intelligentne naine, kes veetis suurema osa ajast hertsogiriigi asju ajades, samal ajal valvates selle iseseisvuse üle. Pikas perspektiivis oli see siiski mõttetu, sest aja jooksul liideti Bretagne täielikult Prantsuse krooniga. Hertsogkonnal säilisid oma maksusüsteem ja seadused 1790. aastani, kui Prantsuse revolutsiooni mõjul kaotati kõik regionaalsed privileegid.
Anne oli kunsti ja muusika toetaja ning armastas muusikat.
Ta suri 9. jaanuaril 1514 Chateau de Blois’s, 16 päeva pärast oma 37. sünnipäeva. Tema surmaga kaotas Bretagne oma iseseisvuse Prantsuse troonile ja 1514. aastast anti Bretagne’i hertsogi tiitel Prantsuse printsidele. Tänapäeval, 500 aastat pärast Bretagne’i Anne’i surma, tullakse tema sünnilossi Nantes’is ja tähistatakse suurejooneliselt nii Bretagne viimase hertsoginna sünni– kui ka surma–aastapäeva. Ainus küsimus on, kas Anne armastas oma mehi.
Jaan Franclin Perlitz
Tõlkinud Kaire Reiljan
