Haridusministri vägikaikavedu kohalike omavalitsustega jätkub viisil — kui ei saa nõuga, saab jõuga; kui ei saa jõuga, saab kavalusega, aga mõjub see ikka kui võitlus tuuleveskitega.
Esialgu kavatses riik gümnaasiumi põhikoolist lahutada, piltlikult öeldes nii, et üks töötaks ühes, teine teises majas, ja lahutas ka. Sündisid esimesed riigigümnaasiumid.
Aga väikesed maagümnaasiumid jäid.
Siis astuti sammuke tagasi, et hää küll — õpetatagu lapsi pealegi ühes majas, peetagu ühte kooli, aga lahutatagu rahastamine. Lahutatigi.
Kui see mullu veel kohalike omavalitsuste rahakotti eisuurt tühjendanud, siis tänavune drastiliselt vähenenud rahastamine võinuks mõjuda kainestavalt. Aga ei mõjunud.
Kohalikud omavalitsused leiavad oma niigi kõhnast kaukast raha, mille eest gümnaasiumiõpetajaile palka maksta.
Ja väikesed maagümnaasiumid jäävad.
Nüüd on minister välja mõelnud uue nipi — kui kohalik omavalitsus lubab, et paneb kooli lähiaastail kinni, siis lubab riik neil viimaseil aastail rahastamise jälle liita. Peetagu siis need viimased aastad põhikooli arvelt gümnaasiumi.
Selle peale said omavalitsusjuhid lausa pahaseks, et lastagu neil rahus kooli pidada. Ehk olekski see loomuliku hääbumiseni mõistlik?