Poleks uskunud, et 29. koht mängudel võib rõõmu valmistada. Aga nii oli, kui meie laskesuusatamisveteran Indrek Tobreluts 20 kilomeetri distantsil sellise tulemuse välja sõitis.
Seniste olümpiapäevadega olid meie sportlaste kohad paremustabelite sügavuses suutnud poolehoidjate meeled üsna tuimaks peksta. Tekkis midagi halvatuse taolist. Kõigi oma lähinaabritega, ükskõik kuhu ilmasuunas kiigata, me siiski võrdlust välja ei kannata. Lätlastel on juba medal käes, meeste kahekelgul võitsid pronksi Siguldast pärit vennad Andris ja Juris Sics. Nelja aasta eest Vancouveris olid nad hõbemedalit väärt.
Ka Leedul on meist parem koht ette näidata, 20 km laskesuusatamises oli 23. Tomas Kaukenas.
Oma kahevõistlejaid peame tulevikumeesteks, et küll noored mehed kosuvad ja taastavad meie kunagise rahvusvahelise maine Uno Kajaku, Tõnu Haljandi, Fjodor Koltšini, Allar Levandi ja Ago Markvardti lemmikalal.
Kindlasti tasuks noortel meestel võtta õppematerjaliks Sotšis kolmapäeval toimunud jõuproov. Olümpiavõitja Eric Frenzel tõestas taas, et paljalt jõu ja tahtmisega kulda ei võida, esmalt peab pea hästi lõikama.
Mullune maailma liider ja tänavugi kahevõistluses tooni andev sakslane haaras juhtohjad ka Sotšis pärast normaalmäe hüpet. 10 kilomeetri suusadistantsile minnes edestas ta lähijälitajat jaapanlast Akito Watabet 6 sekundiga. Liider küll, aga ohtlikud suusamehed polnud mitte mägede taga, vaid üsna lähedal.
Koondisekaaslane Tino Edelmann läks rajale kuuendana 30 sekundit hiljem. 15ndana startis suusarajale alati ohtlik norralane Magnus Moan, liidrist maas 48 sekundit. Veel teinegi Norra suusahunt Magnus Krog kujutas ohtu (20. startija, liidrist 1 minut 3 sekundit maas).
Sõita tuli neli 2,5kilomeetrist ringi ja mäkketõusud olid küllaltki rasked. Arvestada tuli keskmäestiku oludega, kus järsud tempomuutused ja tormakas algus võivad mootori äkitselt kinni kiiluda.
Ometi startis Frenzel isukalt, aga see võis olla petlik ninanips rivaalidele. Õige pea oli Watabe ta kinni püüdnud (kas sakslane ootas teda meelega järele, koos ju lihtsam tempot teha, et tagaajajate käest pääseda?). Esimese ringi lõpuks (2,5 km) on jälitajate punt kasvanud ligi 10–liikmeliseks ja liiderpaarist 30 sekundit maas. Aga jälitajate esireas on ka Moan. Teise ringi lõpuks (5 km) on jälitajad 22 sekundi kaugusel, pundis on ka Krog. Frenzel ja Watabe lähevad paarisrakendis, kord veab üks, kord teine.
Kilomeeter hiljem, pärast suurimat tõusu ringil, on jälitajad kõigest 12,9 sekundi kaugusel. Pundis on ligi poolteist minutit hiljem 25ndana startinud itaallane Alessandro Pittin.
Kas tõesti püüavad tagaajajad liiderpaari kinni? Ajavahe on praegu kriitilise piiri peal. Kui see kahaneb näiteks viiele sekundile, siis haistavad kütid juba saakloomade higi lõhna ja neelavad nad ka alla. Kindlasti arvestavad liidrid sellega ja lisavad gaasi. Ei tohi riskida, et jälitajais tärkaks tapjainstinkt. Seni vedas neid Moan, nüüd vedurina Pittin.
Kolmanda ringi lõpuks (7,5 km) on liidrid ees 14 sekundiga. Kõik otsustatakse algaval tõusul. Pittin veab tagaajajaid, kuid ajavahe on isegi paari sekundi võrra pikemaks veninud. Nüüd on Frenzeli ja Watabe minek ka hoopis energilisem, jälitajad hakkavad jagama ainsat neile jäänud medalit, pronksi.
Lõpusirgel spurdib Frenzel teravalt ja ta võit on ilmne. Visa hingega Watabe rõõmustab hõbeda üle. Tagaajajad lähenevad riburada pidi ja end peamiste töörügajate varju hoidnud Krog võidab pronksi. Pittin on neljas, Moan viies.
Alla poole tunni kestnud võidusõit lõi mulje, nagu viibiks meistriklassi kursusel, lektoriks Frenzel. Kui täpselt pidi kompuuter ta peas tiksuma, et rajal kõike nii hästi kontrolli all hoida. Mõnikord juhtub, et sportlane on vastastest peajagu üle, ja siis pole muud, kui vajuta. Enam–vähem võrdsete heitluses peab aga nuppu olema. Tähtis pole mitte see, kui palju sul raha on, vaid teistele tekitatud mulje, et sul jagub teda kõvasti. Nagu pokkerimäng.
Ammuilma liigub spordirahva seas teravmeelne ütlemine, et jalgpalli mängitakse peaga. Frenzel tõestas, et sama kehtib ka suusarajal.
Aivo Paljasmaa