Läänemaalt läheb Toompeale meelt avaldama sada õpetajat, võib–olla ka rohkem. Ühest küljest võib arutleda selle üle, kas seda on palju või vähe. Ilmselt palju. Kui arvatavalt koguneb pealinnas tuhat meeleavaldajat, siis igast maakonnast ei tulegi sadat kokku, suurematest linnadest rääkimata. Või siis tuleb meelt avaldama tunduvalt üle tuhande pedagoogi.
Teisest küljest tekib küsimus, mida mõtlevad või mille peale loodavad need õpetajad, kes meelt avaldama ei lähe. Võimaluse, et nad on oma palgaga rahul, võib ilmselt välistada. Vähemalt pole kunagi kusagil läbi aegade olnud kuulda ühtegi õpetajat avaldamas seisukohta, et palk on hea küll ja kui riigil on raha, siis andku seda kellelegi teisele.
Järelikult loodavad kojujääjad selle peale, et keegi teine teeb nende eest töö ära ehk siis nõuab kõrgema palga välja. Või on nad nii kibestunud, et arvavad: meeleavaldusest pole nagunii kasu. Kummaski võimaluses pole midagi meeldivat.
Kui riigi palgapoliitika on olnud niisugune, nagu ta on, ja õpetajad leiavad, et nende palk on liiga väike, tuleks siiski kasutada meeleavaldust kui igati legaalset ja aktsepteeritud võimalust oma nõudmistega välja tulla. Kui tsiteerida Haapsalu politseijuhti: äärmuslike, kuid seaduslike meetodite rakendamine on ehk see, mis mõjub.