Aastalõpu ajakiri “Maakodu” portreteerib Lihula lilltikandit ja lilltikandi seltsi naisi.
Tikkija ja õpetaja Maie Roos meenutab loos “Lihula lilltikand särab taas” pärastsõja-aegset olukorda, kui polnud enam hobust ega rege, kuhu uhked lillkirjalised tekid panna. Ning kui vanasti näitasid roositud saanitekid jõukust, siis uuel ajal oli põhjust seda peljata. Nii jäidki tikitud tekid vaibad aita rottidele närida, koertele küljealuseks või katsid kuuris kartulikuhja. Samal ajal tegi Muhu tikand võidukäiku, Muhu pätid oli hinnatud kingitus. Lihla tikandist ei teatudki ega sellest, et just Lihulas õppisid Muhu tüdrukud tikkima ja viisid selle oskuse saarele kaasa. See teadmine panigi tegutsema Lihula rahvaülikooli tollase juhataja Larissa Mandeli, kes algatas kuus aastat tagasi Lihula lilltikandi kursused. Korraldati konverents, vabatahtlikud käisid külast külasse ja talust talusse ning pildistasid tekid ja vaibad üles. Koostati passid enam kui 200 tekile, anti välja raamat “Lihula lilltikand ja meistrid” ja DVD. Kolm aastat tagasi loodi Lihula Lilltikandi Selts ja nüüd teeb lilltikand tõelist võidukäiku. Tänavu peeti kolmandat aastat lillkirja festivali, kus soovijad ei mahtunud enam töötubadesse ära.
Seltsi on koondunud paarkümmend naist, kelle kohta üks aktiivsemaid liikmeid Eda Aavik ütleb: “Me ei lähe ajadeski laiali!”
Maie Roos, keda naised õpetajaks peavad, on tikkinud lapsest peale. Tema eripäraks on see, et teeb kõik seelikud algusest peale ise: õmbleb, voldib ja kurrutab.
Lihula lilltikandis on kõige armastatumad murtudsüdamed, kibuvitsa- ja õunapuuõied, pojengid, roosid, meelespead, karikakrad ja maikellukesed, aga ka maasikmarjad, kadakad ja kuuseoksad – tegelikult kõik, mida loodus pakub.
veel rohkem püüdsid pilku tikitud tekkidega nukuvoodid. Need olid lihtsalt vaimustavad.