Eenok Palm: Jõulud on enam kui kimp traditsioone

Pastor Eenok Palm mõtiskleb jõuluaegsete traditsioonide ja jõulupühade sügavama tähenduse üle. Ka lumetus jõuluajas on midagi ilusat, leiab Palm — nii pääsevad inimesed hõlpsasti oma lähedaste kalmudele ligi, jõuluõhtuks küünlaid süütama. Seda võimalust tuleks kindlasti kasutada.

Jõulutervitused kõigile! Käes on aasta kõige pimedam ja kiirem aeg. Just keset seda pimedust ja kiirustamist peame topeltpühi: jõuludele järgneb aastavahetus. Mitmes asutuses–ettevõttes on töö juba ette tehtud, et saaks rahulikult pikki pühi pidada.

Millele võiksime tähelepanu pöörata neil pühadel? Ühest küljest on meil terve hulk traditsioone. Üks neist on jõulukuuse toomine. Maal kasvanuna mäletan, kuidas alguses sai seda tehtud koos isaga. Hiljem juba üksi, sest isal olid muud tegemised ja ta usaldas mind. Tol ajal enne jõulupühi ju kuuski ei müüdud. Kord oli selline. Praegu on kuuske võimalik turult osta.

Ka tänapäeval saab kuuse ise metsast tuua. RMK on selle korraldusliku külje mõistlikult mobiiltelefoniga ühendanud. Siiski tuleb hoolega vaadata, kust võtta ja kust mitte. Metsamehena on mul väga ebameeldiv vaadata „auke”, vihjeid sellele, et keegi on läinud lihtsama vastupanu teed. Tasub kaaluda: kas peab ikka terve kuuse võtma? Ehk piisab kenast käharast oksast? Või hoopis kunstkuusest?

Teine traditsioon on jõuluvalguse süütamine. Üsna levinud on lambirida katuseäärel või mõnel aiapuul. Paljud panevad jõuluvalguse akna peale ja seegi on kena. Omaette kaunis komme on aga küünalde süütamine jõululaupäeva õhtul lähedaste haudadel. On talvi, mil jõulupühade ajal on nii paks lumi maas, et surnuaial igale hauale ligi ei pääsegi. Tänavu seda kartust ilmselt ei ole. Tea, kas maa valgegi on. Seepärast kaalugem võimalust surnuaeda minna. Küünaldes kalmistu jõuluõhtul on väga ilus vaatepilt.

Kolmas traditsioon on kingituste tegemine. Kuna paljud inimesed on märganud, et pühade eel ja aasta lõpul on rahakotis „mõõn”, siis on tõemeeli tõstatatud küsimus: kas ikka peab? Või äkki lepime kokku, et sel aastal meie peres kingitusi ei tehta? Mõned piirduvad jõulukaardiga, aga ka nende saatmine väheneb aasta–aastalt. Ehk piisab hoopis meili saatmisest. Mina soovitan: tee midagi! Kas või väikest ja lihtsat, aga tee midagi!

Neljas traditsioon on kirikus käimine. On öeldud, et eestlane on jõulu-usku — kui muidu kirikusse ei satu, siis jõulude aegu ikka. Kui küsida, miks minna jõulujumalateenistusele, siis ühest vastust siin anda ei saa. Inimene otsib vastuseid igatsustele, mis on tema hinges.

Traditsioone on veelgi, kuid pöörame nüüd tähelepanu pealkirjas tõstatatud küsimusele. Jõulud on rohkem kui kimp traditsioone. Palju rohkem. Jõulud on allikas, kust traditsioonid elujõudu ammutavad.

Jõulusõnumis tervikuna on sellekohaseid piiblitekste arvestades kõik, mida tänapäeval nimetatakse pehmeteks väärtusteks. Rõõm, rahu, headus, tasakaalukus, usk, lootus, armastus… Seda nimekirja võib pikendada.

Kristlik jõulutraditsioon tugineb ajaloolisele sündmusele. Pisut enam kui 2000 aastat tagasi sündis Rooma riigis keiser Augustuse ajal Jeruusalemma lähedal Petlemmas ajalooline isik Jeesus Kristus. Kristlased tähistavad jõulupühi tema sünnipäevana.

Jeesuse sünnipühadega seoses mõtleme tema elule, ristisurmale, ülestõusmisele ja taastulemisele. Kristus oli ja on tõeliste väärtuste kandja. Mitte ainult eeskuju, vaid jõuallikas. Jõulutraditsioonid on ristiinimestel seotud Jeesuse Kristuse isiku ja õpetusega. Traditsioon ei ole mitte asi iseeneses. Ta on mõttekas niivõrd, kuivõrd ta viitab allikale, kes meile elujõudu annab.

Häid traditsioonidega põimitud Kristuse sündimise pühi!


Eenok Palm,
Haapsalu baptisti koguduse pastor