Haapsalu turul petta ei saa

Eile hommikul Haapsalu turul tehtud eksperimendi ajal Lääne Elu ühegi ostuga petta ei saanud, kuid korrektset kaalu igal müüjal ei ole.

Möödunud kolmapäeval avaldas portaal Läänlane mureliku lugejakirja, milles Haapsalu turukülastaja kurtis, et puuduvad kaalud ja ostetud kauba koguse vastavust lubatule ei saa kontrollida. Kel on kaal, on selle enda selja taha peitnud.

Lääne Elu käis kontrollimas, kas müüjatel on kaalud ning kas kaupa antakse ikka nii palju, kui lubatud või tellitud.

Eri suurusega karbid, sama hind?
Turule sisenedes on kohe näha, et marjad on aedades valmis saanud, samuti ploomid. Turuväravast paremal pika leti all on end ritta seadnud vanemad naised, kes pakuvad mulle karpidesse valmis pakitud vaarikaid, sõstraid, mustikaid. Aga ka tomateid — samuti karpides.

Üks kaupleja pakub mustikaid liitrises purgis. Silma järgi öeldes on kogus õige küll, otsustan kontrolliks siiski marjad osta.

Loodan, et saan purgi ostuga kaasa, aga müüja valab mustikad plastkarpi ümber. Neli eurot. Palun–tänan.

Hiljem valan mustikad liitrisse mõõdutopsi ja saan teada, et müüja ei petnud — marju on isegi pisut enam kui liiter.

Samal ajal palub minu kõrval seisev ostja kilo õunu. Müüja paneb õunad kotti, kaalub need enda selja taga aparaadil üle ja ütleb, et on kilo. Ostja jääb rahule.

Samas kõrval pakutakse tikreid maitsta — on head, kuid enda aias tunduvad magusamad. Küsin hinda ja kogust.

Pooleliitrise õlletopsitäie tikrite hind on 1,2 eurot. Suurema, väidetavalt liitrise karbi hind vastavalt 2,4 eurot. Kõik tundub aus. Jätan ostmata.

Kui müüja on kirjutanud sildile topsi või purgi, mitte liitri või kilo hinna, siis justkui ei sobigi kaalumist küsida või kurta — tops on tops.

Kaalu ei ole paljudel müüjatel tõesti. Vajaduse korral laenatakse seda neilt, kel on.

Tarbijakaitseameti pressiesindaja Hanna Turetski–Toomik ütles Lääne Elule, et juhul, kui tegu pole juriidilise isikuga, võib kaupa müüa mis tahes anumast.

Juriidilise isiku tunneb ära näiteks talu või ettevõtte nime järgi, sõnas Turetski. Ta lisas, et samuti nõutakse juriidiliselt isikult kauba juurde ühikuhinda.

Värava juures müüakse marju margariini ja dipikastme karpides. Esialgu ei paista müüjat, viimaks naastes vastab ta mu küsimusele, et nii margariini– kui ka dipikarbitäis tikreid maksab 50 senti.

Et mulle tundub margariinikarp suurem, ostan mõlemad karbid. Hiljem toimetuses selgub, et mul on olnud õigus: ümaras dipikastme topsis on 150 grammi tikreid, kandilises margariinikarbis ligi 100 grammi enam.

Valmiskaalutud kaupa müüb ainult üks kaupmees — kurke kilosteks portsudeks jaotatult. Kaalu tal kaasas ei ole, niisiis mõtlen, et olen kaval ja küsin, kas saaks ka pool kilo osta.

Mees puikleb natuke ja ütleb siis, et tal ei ole sobivat kaalu. Lõpuks siiski nõustub ja koorib leti all kotist välja köögikaalu.

Turetski sõnul on inimesel õigus kaaluga müüdavat kaupa üle kaaluda.

Turul tuleb kaaluda taadeldud kaaluga. Taadeldud kaalu tunneb ära kleebise järgi: sel on kontrollimise kuupäev.

Turul tõden, et kui kaalud ongi taadeldud, siis kiri kleebisel ei ole küllalt suur, et ostja seda näha saaks. Taatlusmärgi kirjasuurust aga seadusega määratud ei ole.

Samal ajal ilmub minu kõrvale kiirustava olemisega naisterahvas, kes soovib osta kaks kilo kurke. Haarab kotitäie, annab raha vastu ja kaob hüüdes „ära hakka kinni panema, ma jooksen kohe bussi peale”.

Et kogust kaaluda ei saa, ostjat ei morjenda.

Saan kätte oma pool kilo — kuigi ma kaalult numbrit ei näe — ja mees raha. Mõttes tänan teda veel kolm korda. Ei saa ju öelda, et katse pärast tüli teen.

Järgmiseks küsin suuremat sorti kaubavalikuga müüjalt karbi maasikaid, sildil on kirjas, et karbis on 450 grammi.

Küsin müüjalt üle, kui palju karp kaalub, ta vastab sama numbriga. Usaldan ja ostan.

Hiljem üle kaaludes selgub, maasikaid on 441 grammi, lisaks 12grammine karp.

Palun samalt naiselt ka oksa tilli, mille peale ta suskab mulle rohelise tillioksa kätte ja pilgutab muiates silma.