Haapsalu salli muuseum väärib paremat asukohta

Sallimuuseumiks sobiks peatänava ääres asuv maja, kus alles hiljaaegu oli ehitus– ja tööriistapood

Hämaras hoovipoolses toas Rootsiturul pidas Haapsalu salli muuseum neljapäeval oma kümnendat sünnipäeva, õhkõrnade pitskudumite kohal niiskusest pragunenud lagi.

Sünnipäevapuhuse näituse nael Ehte käsitöökojas on Haapsalu pitsimustrilised pidukleidid tänapäevast ja minevikust.

Kõige uhkemalt seisab nende keskel Eesti noore moelooja Kristina Viirpalu kõrgmoodi esindav volangiline pitskleit. Kleidi on Viirpalule kudunud Malle Prüssel Läänemaalt.

„Olin valmis, et Viirpalu ei luba oma kleiti Haapsallu,” sõnas 10 aastat projekte kirjutades sallimuuseumil hinge sees hoidnud Aide–Leit Lepmets.

Viirpalu kleiti saab imetleda veel ainult täna, siis tuleb kunstnik sellele järele, sest pühapäeval on tal Haapsalu raudteejaamas uue kollektsiooni pildistamine.

Kui sallimuuseum asutati, oskasid Haapsalu pitsi kududa peamiselt vaid memmed. Kümne aastaga on seis palju lootusrikkam: sallikudumist õpetatakse koolis ja kutsekoolis, palju on noori kudujaid.

„Haapsalu pitssall ei ole surnud asi ja see ei ole enam ka ainult memmede asi,” rõõmustas Leit–Lepmets.

Ilusad asjad nurga taga

Kümnendaks sünnipäevaks valmistudes hakkasid sallimuuseumi ümber koondunud inimesed muuseumile väärilisemat kohta otsima.

„Ilusad asjad, aga nurga taga,” ütles käsitöömemmeks kutsutud sõnakas Silvi Saarlo praeguse asukoha kohta.

Õigupoolest on asukohast märku andnud hoopis võõrad inimesed, kes on vaimustatud Haapsalu sallist ja seda imelist käsitööd laias maailmas tutvustanud. Nancy Bush näiteks Ameerikast, kes käib juba kümmekond aastat Haapsalus ja on Haapsalu sallist raamatu kirjutanud. Või Uus–Meremaal elav Margaret Stove.

„Kõik maailma suured pitsikudujad on siin käinud,” ütles Leit–Lepmets. Haapsalu pitsist alguse saanud huvi on laienenud ka muule Eesti käsitööle, näiteks on Bushi Hollandis elav sõbranna kirjutanud raamatu Eesti kindamustreist rõhuga Lääne–Eestil.

Leit–Lepmets ütles, et Nancy Bushile ei mahu pähe, miks Haapsalus pööratakse Haapsalu sallile nii vähe tähelepanu. Ka Kristina Viirpalu on imestanud, miks ei ole sallist Haapsalu tõmbenumbrit tehtud.

„Võtab sõnatuks, millise vaimustusega Viirpalu Haapsalu pitsist räägib!” sõnas Leit–Lepmets. „Muda on paljudes kohtades, aga Haapsalu pitssall koos oma nuppudega on täiesti ainulaadne.”

Unistus oma pitsimajast

„Väike tuba on liiga väike, asjad ei mahu enam ära,” ütles Leit–Lepmets ja õngitses kuskilt välja Aet Kuuskemaa annetatud kaks pitssalli, mis kuulusid Aeda vanaemale.

Silvi Saarlo meelest võiks sallimuuseum asuda peatänava ääres mõnes suurte vaateakendega majas.

„Haapsalu pitssallid peaksid olema linnas aukohal väljas,” sõnas Silvi Saarlo.

Leit–Lepmets unistab aga lausa pitsimajast — pitsikeskusest —, kus igaühel on midagi teha ja kus näiteks mehed saavad teha puupitsi. Võiks teha näitusi ja koolitusi.

Eile sai see unistus kindlama kuju. Okase muuseumi vastas oleva ilusa maja omanik on nõus andma hoone Haapsalu Käsitööseltsile pikaajalisele rendile. Linnavalitsus on valmis seltsi toetama, kuid enne on vaja volikogu otsust. Küsimus võib päevakorda tulla volikogu juuniistungil, ütles linnavalitsuse pressiesidnaja Tõnu Parbus.

„Sellest majast võiks saada Haapsalu visiitkaart,” oli Parbus lootusrikas.