0

Juhtkiri: Uhkus ja häbi

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Kui Haapsalu salli muuseum 2003 loodi, oli see kui appikarje. Veel kolm aastat hiljem kirjutas Lääne Elu, et Haapsalu sallid võivad kaduda, sest kuigi nõudlus kasvab, ei soodusta odav hind uute kudujate tulekut ja et alles on vaid neli kudujat; et käsitööseltsi kursustelt pole tulnud ühtki uut kudujat.

Praegu on salliga päris hästi. Kudujaid on palju juurde tulnud, seda õpetatakse tava– ja kutsekoolis. Seda hirmu enam ei ole, et sallikudumisoskus hääbub koos memmedega. Ent.

Haapsalu sall saab varsti 200 aastat vanaks — see traditsioon ulatub 19. sajandi algusse — kes seda enam mäletab, mis aastal ja kuupäeval esimene sall varrastelt maha kooti. Kuidas mahutada see võluv ja romantiline ajalugu väikesesse hämarasse tuppa, mis kannab nime Haapsalu salli muuseum?

Ükski ese selles muuseumis ei ole sündinud ei tea millest ega ükskõik kellest. Igaühel on oma lugu, mõnel isegi legend. Kudujad on säravad isiksused ja suured loojad. Kõik see tuleks ilusasti ja salli vääriliselt välja mängida.

Haapsallased on uhked oma rätiku üle, aga palun minge korraks muuseumi, laske sealseil inimestel rääkida nii imelisest asjast nagu Haapsalu sall. Pange ennast korraks turistide nahka ja kujutlege, mida nemad mõtlevad, kui vaatavad praguneva lae all õilmitsevat ilu.

Kas Haapsalu salli muuseum on ainult käsitööseltsi mõnekümne entusiasti asi või kõigi asi, kes me siin Haapsalus elame ja valitseme?

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz