Håkan Nesser. Mulle võõras nimi, seega olen üdini puhas leht. Nagu ülejäänud krimikirjanduse suhtes, kui Agatha Christie „Elevandid mäletavad” välja arvata. Raamatukoguhoidja teatas mulle esimese asjana, et Nesseri raamatud on pidevalt välja laenutatud. Raske uskuda, et mingisuguste 1990ndate köidete järele nii ääretult janunetakse. Aga kui minust kordades targemad inimesed soovitavad, siis võib ju pilgu peale heita. Olen tõesti võibolla üks vähestest, kes on seni teadmatult pimeduses kobanud.
Valisin kolme Nesseri raamatu seast, mis mulle kui kandikul ette kanti, „Münsteri juhtumi”. Värske 2024. aasta kordustrükk ja mis seal salata – otsustasin kaane järgi. Ma ei hellitanud süžee suhtes erilisi lootusi ega pununud sapiseid eelarvamusi. Alles kodus rohkem süvenedes sain aru, et olin kaasa haaranud komissar Van Veetereni sarja kuuenda osa. Kuid krimi puhul ei mängigi järjekord vist eri
