Saša, minu naabrinaine, magas jälle halvasti. Niisamuti mina. Tema äratuskell helises pool kaks. Rohkem ma magama ei läinud: kirjutasin artiklit, planeerisin marsruute, tegin süüa… Lõpuks jooksin oma pangakaardi järele. Panin kõikvõimalikele dokumentidele allkirja ja sain kauaoodatud kaardi lõpuks kätte. Sealsamas oli ööpäev läbi avatud sularahaautomaat. Seisin ära järjekorra ja torkasin hinge kinni pidades kaardi automaati. See neelas kaardi suure kiirusega alla ja ekraanile ilmus vastik teade: „Teie kaart on suletud. Palun võtke ühendust oma pangaga.” Jälle?
Minu suureks õnneks seisid läheduses kaks kuulivestides meest – inkassaatorid. Tänu neile hoidsin juba viie minuti pärast kaarti taas käes. Pangatöötajad kontoris püüdsid mind peaaegu kooris veenda, et ma ei pistaks kaarti
