Neljapäeval Haapsalu külje all Uuemõisas esietendunud „Üks helevalge tuvi“ kirjanik Elin Toona autobiograafilise loomingu ainetel rebib hinge marraskile.
Juba mõnda aega tundub, et teatris aplausist justkui enam ei piisa. Ikka tõuseb rahvas lõpuks püsti, olgu lavastus keskmine, kehvakene või hea. Seekord tõusis rahvas püsti, kui näitlejate ritta publiku ette astus Elin Toona, pani justkui palveks või tänuks käed kokku ja kummardas. See oli päris, mitte niisama tõusmine.
Etenduse ajal tabasin end mitu korda mõtlemast, kas elus inimesest üldse peaks teatritükki tegema, olgu ta kui tahes väärt. (Jah, peaks!) Ja muidugi mõtlesin ma selle üle, mida võiks tunda Elin Toona ise, sealsamas, kuidagi häirivalt lähedal, vaatamas iseennast. Seda enam, et mingi ilus lugu see ei ole, on hirmus lugu, sellist sorti lugu, mis tõmbab hinge marraskile tükiks ajaks.