Dr. Kertu Kuldsaar
Tartu Ülikooli Kliinikumi onkoloog
Vähkkasvajad on Eesti inimeste surmapõhjuste seas teisel kohal südame-veresoonkonna haiguste järel. Kahjuks ei ole meditsiin veel nii kaugele arenenud, et kõiki vähisurmasid ennetada. Tegemist on raske ja teinekord üsna kiiresti kulgeva ning vaevalisi sümptomeid tekitava haigusega. On teada mitmed tegurid, mis tõstavad pahaloomulisesse kasvajasse haigestumise riski. Nii mõnigi neist mõjuritest on halva üllatusena ka sagedased nähtused meie töökeskkondades, kus veedame keskmiselt kolmandiku oma ööpäevast. Teadlikkus on siinkohal võtmesõna, mis võiks anda meile edumaa vähkkasvajate haigestumuse ja suremuse vähendamisel, sest paljud neist riskifaktoritest on ennetatavad või nende mõju kontrollitav.
Mis on kantserogeen?
Tegureid, mis viivad vähi tekkeni või tõstavad vähki haigestumise tõenäosust, nimetatakse kantserogeenideks. Erinevad kantserogeenid vajavad teatud muutuste tekitamiseks raku pärilikkusaines erinevat ekspositsiooni- ehk kokkupuuteaega. Kantserogeenid võivad olla erinevat päritolu, nt bioloogilised, keemilised, mineraalsed, füüsikalised või hoopis nö organisatoorsed.
Ühed sagedasemad vähitekkeni viivad viirused on inimese papilloomiviirus, mis põhjustab emakakaelavähki, ning B-hepatiidiviirus, mis võib viia aastatepikkuse infektsiooni järel maksavähi tekkeni. Ka bakterid võivad vähiteket soodustada, nt Helicbacter pylori esinemine mao limaskestal on maovähi riskitegur. Keemilisi ühendeid, mis tekitavad rakukahjustusi, on sadu. Igapäevane näide on etanool ehk alkohol, mille tarbimine on eestlaste seas väga sage. Kroonilistel alkoholi kuritarvitajatel on sagedamini pea- ja kaelapiirkonna ja pankrease pahaloomulisi kasvajaid.
Kus neid esineb?
Mitmed keemilised ained, mida sisaldavad erinevad töötlemisvahendid, tootmises ja tööstuses kasutatavad ühendid, on tervistkahjustavad ja võivad pikal kokkupuutel viia vähitekkeni. Näiteks kontakt benseeniga halvab vereloomet, vähendades punavereliblede arvu ja põhjustab aneemiat, pikemal ekspositsioonil ka vereloome pahaloomulisi haigused.
Teadatuntuim kantserogeenne mineraal on asbest, mida kasutati aastakümneid tagasi massiliselt masinatööstuses ning väga palju ka ehitusel soojustusena. Nii toonased ehitajad asbesti sisaldavaid materjale paigaldades kui ka tänased nende samade majade renoveerijad on riskigrupis asbestikiudude sissehingamisel kopsukelmevähki haigestuda.
Füüsikalised kantserogeenid on näiteks UV-kiirgus, mis on nahavähkide, sh neist agressiivseima melanoomi, peamine põhjustaja. Radioaktiivsete jäätmete valesti käitlemisel võib inimene saada kiiritustõbe, mis väljendub halvas enesetundes, iivelduses ja oksendamises, kuid kuna kahjustada võib saada rakkude pärilikkusaine, võivad pika aja möödudes kuhjuda ka vähitekkeni viivad muutused.
Töö iseloom nõuab tihti vahetustes ja öösel töötamist. Ka öine töö on tuvastatud kui vähki soodustav tegur, näiteks on leitud, et öövalvetes töötavate meditsiiniõdede hulgas on enam rinnavähki haigestumist kui nende kolleegidel, kes öövalveid ei tee.
Kuidas kantserogeen inimese kehasse jõuab?
Kantserogeen jõuab inimese kehasse sissehingamise, nahakontakti, allaneelamise või otsese naha läbistamise teel. Kõige sagedasem on saastunud õhu sissehingamine, mis sisaldab kantserogeenide osakesi. Ühel või teisel juhul, kantserogeen jõuab vereringesse ning võib kahjustada nii sisenemiskohta (nahk), aga ka teisi organeid, mida saastunud veri läbib.
Kui sissehingatavas õhus leidub kantserogeene sisaldavaid osakesi, läbivad need hingamisteid ning jõuavad kopsukoeni. Enne seda aga võivad osakesed ladestuda ninaõõne, ninaneelu, kõri ja bronhide limaskestale. Suuremad osakesed (puidutolm, kiud) peetuvad suurema tõenäosusega ülemistes hingamisteedes, nt ninaneelus. Sissehingatava õhu hulk on keskmiselt 500ml ühe sissehingamisel, minutis hingame rahuolekus 12-15 korda, st sissehingatava õhu hulk on 6-7 liitrit minutis. Tööpäeva jooksul on see ligikaudu 3000 L õhuvahetust, raske füüsilise töö korral veel enamgi.
Inimese kehal on mõned kaitsemehhanismid, kuidas takistada õhus leiduvate võimalikest kahjulike osakeste sattumist kopsu. Ninaõõnes on karvakesed, mis püüavad kinni suuremad osakesed, ninakarbikute kuju paneb sissehingatava õhu keerlema, mis põhjustab osade osakeste ladestumise juba nina limaskesta pinnal. Edasi on aga osakestel vaba tee läbi alaneelu ja kõri edasi brohnidesse, kus kopsu bronhiaalpuu hargneb kuni järjest enam peenikeste ja õhema seintega bronhiharudeni ning lõpuks jõuab alveoolideni, kus tavapäraselt toimub gaasivahetus (hapnik verre, süsihappegaas välja). Alveooli seinal on aga hea verevarustus ning sissehingataval ainel on seal juba lihtne vereringesse siseneda.
Läbi naha võib kemikaal vereringesse jõuda pigem vedelas olekus, karvadega kaetud nahal on läbivus parem, sest aine saab liikuda naha sügavamatesse kihtidesse piki karvanääpsu kulgu. Tööõnnetuse korral võib terav ese nahka kriimustada või isegi läbistada. Mõned ained tekitavad naha kuivust, ketendamist ja lõhesid, mis nõrgendavad naha kaitsebarjääri. Nahk koosneb kolmest kihist. Pindmine kiht epidermis koosneb keratiini sisaldavatest tihedalt üksteise vastas paiknevatest naharakkudest ja nende peamine ülesanne on keitsev – infektsioonitekitajate (bakterid, viirused), päikese, vee eest, aga ka mõnede kemikaalide eest. Mõned aluselised ained pehmendavad keratiini ning aine saab siseneda episermisesse. Dermises on juba hea verevarustus ning selle kaudu saab nahale sattunud kantserogeen siseneda vereringesse. Söövitavad ained tekitavad nii epidermise kui dermise kahjustust, lisaks keemilisele kahjustusele on see sissepääsuvärat ka infektsiooni tekitavatele bakteritele.
Meditsiinitöötajail esineb oht veeniteed rajades või invasiivseid protseduure teostades end nõelaga torgata, mis on patsiendi verega saastunud, esineb oht B-hepatiidi viiruse, HI-viiruse ülekandeks.
Töökeskkonna kemikaalid võivad kehasse jõuda ka allaneelamise teel, näiteks kui toidunõud on saastunud või pole enne lõunale minemist käsi korralikult puhastatud. Sissehingatud osakesed võivad peetuda ninalimas või kõris, selle allaneelamisel satuvad need makku. Mõned kemikaalid imenduvad verre juba mao limaskestalt, teised aga läbi peensoole limaskesta hattude.
Kuidas kantserogeen vähki tekitab?
Selleks, et terve funktsioneeriv rakk muutuks vähirakuks, peab mingi tegur mõjutama raku kasvu ja paljunemist nii, et see väljub tavapärase kontrolli alt. Kantserogeenid on kõik sellised tegurid, mis võivad viia muutusteni raku pärilikkusaines ehk tekitada mutatsioone. Kõik mutatsioonid ei ole olulised, kuna palju pärilikkusaine piirkondi on inaktiivsed ja nende piirkondade muutus ei vii katastroofini. Aga kui mutatsioon esineb geeniregioonis, mis vastutavad raku paljunemise ja enesekontrolli signaaliradade veatu kulgemise eest, võib tagajärjeks olla mõne olulise signaalvalgu või retseptori düsfunktsioon, mistõttu kogu protsess on kontrolli alt väljunud. Sellised olulised geenid on näiteks onkogeenid ja supressorgeenid. Mutatsioonid nendes geenides viivad raku paljunemise kontrolli alt välja ning areneb kasvajaline kude. Kui tervetes rakkudes pärilikkusaine kopeerimises tekivad vead, siis spetsiaalsed parandusmehhanismid korrigeerivad need ning elutegevus jätkub. Kui aga mitte, siis rakk suunatakse kontrollitud rakusurma, sest vigane pärilikkusaine ei tohi edasistele rakupõlvedele edasi kanduda. Vähirakus aga sellised parandusmehhanismid ja kontrollitud rakusurmale suunamine vigases rakus ei toimi ning mutatsioonid ja vead võivad rakkude edasisel paljunemisel üha enam ja enam kuhjuda.
Vähikude kasvab kontrollimatult läbi kõrvalasetsevate kudede, vere- ja lümfisoonte seinte, kasvajarakud satuvad vere ja lümfiga ringlusesse ning satuvad nii ka teistesse organitesse. Esmalt levivad vähirakud lähedalasuvatesse lümfisõlmedesse, mis kasvajarakkude paljunemisel suurenevad. Kaugsiirded võivad esineda maksas, kopsus, ajus.
Mida igaüks ise saab vähi ärahoidmiseks saab teha?
Kus võimalik, tuleks kantserogeenne aine töökeskkonnast elimineerida. Samuti võib ohtliku aine asendada võimalusel vähemtoksilisega, vähemlenduva vormiga (vedel aine lendub enam kui tahke) ning valida aine vähim vajalik kogus. Tervisele kahjulikke aineid peaks käitlema eraldi hea ventilatsiooniga ruumis ning kasutada tuleb isikukaitsevahendeid nagu mask, kaitseülikond, kindad. Kindlasti tuleb jälgida tööandja poolseid ohutusnõudeid ohtliku aine käitlemiseks, jääkide hoiustamiseks ning rakendada tegevusjuhist kokkupuutejuhtumi korral. Iga töötaja peab teadma, kuidas tegutseda, kui söövitav aine satub nahale või silma. Vältima peab söömist, joomist ja suitsetamist ruumis, kus sisse hingatav õhk või pinnad võivad olla saastunud ohtliku ainega.
Lisaks reeglitele ja võtetele töökeskkonnas, saab iga inimene teadliku tervisekäitumisega vähendada oma isiklikku vähkkasvajasse haigestumise riski. Selleks loobu või vähenda alkoholitarbimist, ära tarbi tubakatooteid ning väldi passiivset suitsetamist. Viimane on oluline riskitegur ka töökeskkonnas, kus puhkenurgas suitsetavad töötajad seavad ohtu mittesuitsetavad kolleegid, kuna ka nemad hingavad sisse sigaretisuitsu. Vaktsineerida saab vähki tekitavate viiruste vastu (nt B-hepatiit, inimese papilloomiviirus). Toidulaud peaks olema mitmekülgne ning puu- ja juurviljade rikas, vältida võiks suhkrustatud jooke ja töödeldud lihatooteid. Õues viibides saab end UV-kiirguse eest kaitsta kandes päiksekaitseks rõivaid või kaitsekreeme. Uue tervisemure või sümptomi korral pöördu perearsti vastuvõtule, kus saab kaardistada edasised sammud jälgimiseks või raviks. Ilusat tervet elu!
Väga vajalik artikkel. Aitäh!