Vabariigi Valitus muutis Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja. Rahvuspargile uue kaitse-eeskirja koostamine on kestnud pikki aastaid, läbi viidi kaks avalikku kaasamist ja toimus mitmeid koosolekuid, kus huvigrupid said ettepanekuid ja küsimusi esitada.
Ettepanekuid esitati palju, kõiki neid analüüsiti, koguti täiendavat infot ja konsulteeriti ekspertidega. Täname kõiki maaomanikke, eksperte, ametiasutusi ja teisi huvigruppe, kes Matsalu rahvuspargi kaitsekorra väljatöötamise protsessis osalesid ja oma panuse andsid.
Uue kaitsekorra loomine oli vajalik selleks, et Matsalu loodusväärtused oleksid paremini kaitstud, säiliks pärandkultuur ning kaitsekord oleks selgem ja arusaadavam. Matsalu rahvuspargi vana kaitse-eeskiri pärineb 1997. aastast. Vahepeal on nii Matsalu looduskeskkond kui ka eluolu muutunud. Uute teadmiste kogunemisel nii loodusliku mitmekesisuse, liikide arvukuse ja koosluste seisukorra kohta on olnud aluseks uue kaitse-eeskirja koostamiseks. Matsalu rahvuspargi välispiir oluliselt ei muutunud, selle pindala on 49 481 hektarit. Päris uut ala võeti kaitse alla 38 hektarit, rahvuspargiga liideti ka Haeska hoiuala.
Matsalu suurimaks väärtuseks on linnustik. Igal kevadel ja sügisel lendab Matsalust läbi ja peatub enam kui kaks miljonit vee- ja rannikulindu. Näiteks on Matsalu rahvuspark väga tähtis peatusala hanede ja laglede jaoks, haruldasematest liikidest peatuvad siin väike- ja laululuiged. Samuti pakub rahvuspark lindudele mitmekesiseid pesitsuspaiku, rannaniidud pakuvad elupaiku näiteks haruldasele niidurüdile, metsas pesitsevad merikotkad, rähnid ja teised metsalinnud. Lisaks linnustikule on Matsalu rahvuspark eriline ka haruldaste koosluste tõttu, mis pakuvad elupaiku teistelegi liikidele. Väga oluline osa on ka siinsel kultuuripärandil, inimese ja looduse koos kujundatud maastik ranna- ja luhaniitudel, loob rahvuspargi elurikkuse.
Seda, kuidas loodus ja inimeste elukorraldus koos toimivad, reguleeribki kaitse-eeskiri. Kaitse-eeskiri määrab tasakaalu inimtegevuse ja looduskaitseliste väärtuste säilimise vahel, piiritleb kaitsevööndid ja nendel lubatavad tegevused ning kehtivad piirangud.
Olulisemad muudatused kaitsekorras
Võrreldes vana kaitse-eeskirjaga muudab uus kaitse-eeskiri rahvuspargis näiteks jahipidamise, kalastamise, metsaraie, väetamise, ehitamise ja liikumispiirangute reegleid. Kohati lähevad sätted rangemaks, mõneti leebemaks, mõned seni kehtinud reeglid sõnastatakse selgemini.
Olulised muudatused on seotud kalapüügiga. Kaitsekord kalapüügi osas läheb võrreldes vana kaitse-eeskirjaga osaliselt rangemaks, aga on ka leevendusi, samuti peaks uus kaitsekord olema kalapüüdjatele selgem. Piiratud on kalapüügiks lubatud alasid merel ja ühtlustatud püügiaegasid. Enamikes vööndites tuleb ka kalapüügil (va mõnel juhul kutselisel kalapüügil) kinni pidada liikumispiirangutest, mis on vajalikud linnustiku kaitseks. Selgemini on tsoneeritud jõelõigud, kus harrastuslik kalastamine on ka kevadel lubatud. Sellised alad on välja valitud kohtadesse, mis on hästi ligipääsetavad ja kus mõju lindudele on väiksem. Liikumispiirangud on määratud eelkõige lindude, aga ka viigerhülge vajadusi silmas pidades. Liikumine ja sealhulgas kalapüük võib neid häirida. Seetõttu on oluline, et aladel, mida viigerhülged kasutavad puhkamiseks ja karvavahetuseks ning kuhu linnud koonduvad pesitsema, sulgima või rändel puhkamiseks energiat koguma, saaksid nad seda rahus teha. Paljude ohustatud ja haruldaste linnuliikide arvukus on languses ja kuigi arvukuse vähenemisel on mitmeid põhjuseid, on ka liikumisest tingitud häiringul selles oma osa. Kui pesitsevad linnud korduvalt pesalt peletatakse, võivad järglased hukkuda ja kui rändel peatuvaid linde liialt häirida, ei pruugi nad rände jätkamiseks ja sihtkohta jõudmiseks piisavalt tugevad olla.
Jahi valdkonnas on oluliseks muutuseks selgesõnaline linnujahi keelustamine kogu rahvuspargi territooriumil. Leebemad tingimused jahipidamisele on piiranguvööndis, kuhu valdavalt jäävad inimeste elukohad, põllumaad ja poollooduslikud kooslused. Piiranguvööndis on võõrliikide, metssea ja väikeulukite jaht lubatud sügis-talvisel perioodil, kui linnud ei pesitse, muul ajal ja teistele liikidele jahipidamiseks tuleb küsida luba. Sihtkaitsevööndis on väljaspool liikumispiirangu aega jaht lubatud võõrliikidele ja väikeulukitele, muu jahipidamine on lubatud vaid kaitseala valitseja nõusolekul juhul, kui see on vajalik loodusväärtuste kaitseks, inimesele tekkinud ohu korral, ulukikahjustuse vältimiseks ning ulukihaiguste leviku peatamiseks.
Elurikkuse säilitamise jaoks on oluline vähendada intensiivset põllumajandust. Ka „Talust taldrikule strateegia“ suunab pestitsiidide kasutamist vähendama, et toota tervislikku ja puhast toitu. Puhtama looduse ja toidu tagamiseks on rahvuspargis põllumaal edaspidi lubatud kasutada ainult mahepõllumajanduses lubatud väetiseid ja taimekaitsevahendeid, muude biotsiidide ja taimekaitsevahendite kasutamine on lubatud ainult kaitseala valitseja loal. Intensiivse põllumajanduse viljelejatel tuleb arvestada sellega, et tavaväetiste ja taimekaitsevahendite kasutamiseks ei pruugi enam luba saada. Küll aga ei rakendata seda üleöö ja üleminekuks mahepõllumajandusele antakse aega. Õuealal on biotsiidide, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine siiski lubatud.
Tingimused metsaraiele lähevad mõneti rangemaks. Uus kaitse-eeskiri piirab langi suurust enam kui varasem eeskiri, piiranguvööndis on lubatud ainult aegjärkne- ja häilraie langi pindalaga kuni 2 hektarit. Lisaks tuleb uuendusraie puhul arvestada, et järgmist raiejärku või raiet piirneval eraldisel tohib seda teha, kui järelkasvu keskmine kõrgus on vähemalt 3 meetrit. See vähendab raie intensiivsust ja lagedate alade teket metsamaastikul. Samuti ei ole lubatud metsa raiuda lindude pesitsusperioodil. Lageraie on rahvuspargis jätkuvalt keelatud, samuti ei tohi jätkuvalt metsa majandada sihtkaitsevööndis.
Kuigi muudatuste planeerimisel on lähtutud eelkõige loodus- ja kultuuriväärtustest, on püütud võimalikult palju arvestada ka rahvuspargis tegutsevate inimestega. Seetõttu on väärtustatud näiteks kohalik ehitustraditsioon ning mõisapargid. Uues eeskirjas on rahvuspargis olevad pargid ja alleed tsoneeritud eraldi vööndisse, mis võimaldab paremini säilitada pargi väärtusi. Bürokraatia vähendamiseks on loobutud Keskkonnaametiga kooskõlastamise kohustusest õuemaadel asuvate väikeehitiste rajamisel. Sellised õueala ehitised on näiteks puukuur, väliköök või kasvuhoone.
Kust saab rohkem infot?
Muudatusi on kaitsekorras veel, nendega saab tutvuda Keskkonnaameti kodulehel „Räägi kaasa!“ rubriigis, kus on lisaks kaartidele leitav ka liikumis- ja kalapüügireegleid illustreeriv kaardirakendus. Kaitse-eeskiri koos lisadega on avaldatud ka Riigi Teatajas. Uued kaitsekorra reeglid hakkavad kehtima alates 1. aprillist 2023.
Nele Saluveer
Keskkonnaameti looduskaitse planeerimise osakonna juhtivspetsialist
