Kummaline, et pärast raamatukogude aastat on ikka üleval teema, milleks üldse on vaja raamatukogusid ja „aegunud paberraamatuid“ laenutavaid raamatukoguhoidjaid.
Viimase 20 aasta jooksul on Eesti riigis sisse viidud uuendused lükatud automaatselt ka raamatukoguhoidjate õlgadele. Aina lisanduvad digiteenused on tekitanud ühiskonnas digilõhe, mis puudutab kõige rohkem just ääremaa elanikke ja vanemat põlvkonda. Raamatukogud on tihti viimased riigiasutused piirkonnas ja raamatukoguhoidjate ülesanne on vahendada, toetada, koolitada Eesti elanikke. Riigile ja elanikele tulevad raamatukogud meelde siis, kui on vaja e-riigis toimetada, rahvaloendust läbi viia, inimesi elukestvast õppest teavitada, Eesti Posti teenindust vahendada, sest nagu inimesed on öelnud, on asutused liiga kaugel või sageli ei julgegi sinna küsima minna. Kuidas panna statistikasse seda, et mõnes piirkonnas polegi inimestel kuhugi minna, sest ühtegi riiki tähistavat või riigiga siduvat asutust pole jäänud?
Käib omamoodi peitusemäng – riik ei ole justkui omavalitsus, omavalitsus ei ole justkui kogukond, aga kogu see ahel on maksumaksja ülalpidamisel. Maksumaksja vajadused ei huvita kedagi.
