Kes poleks kuulnud ütlust, et söömine on ainus töö, mis toidab. Võibolla seletab see, miks toidule ja selle päritolule viimastel aastatel üha rohkem tähelepanu pööratakse.
Nõukogude ajal oli üks kokandussaade, kus Lilian Konsenkranius õpetas laupäeva hommikuti mitte millestki toidu valmistama, ning raamaturiiulitelt vaatas vastu käputäis Salme Masso koostatud kokaraamatuid. Nüüd oleme jõudnud aega, kus igas telekanalis on rohkem kui üks kokandussaade ja raamatupoe letid retseptiraamatute all lookas.
Ka kõikvõimalikke toidufestivale, -turgusid ja -laatu korraldatakse Eesti eri paigus nii palju, et neid ei jõua kokku lugeda. Haapsaluski on sel suvel olnud tänavatoidu festival ja maitsete promenaad, läinud nädalavahetusel peeti raudteejaamas gurmeeturgu ja kevadel korraldati esimene šokolaadifestival.
Kui tänavatoidu festival ja maitsete promenaad olid rohkem kokkade pidu, siis gurmeeturul ja šokolaadifestivalil olid tähelepanu keskmes tootjad. Kuigi süüa sai gurmeeturul samuti. Eks see toiduürituste rohkus ole omamoodi märk sellest, et enam ei valmistata toitu lihtsalt selleks, et kõht täis saada, vaid oluline on, et toit oleks ka maitsev, tervislik ja soovitavalt kohalikust toorainest.
Laupäevane gurmeeturg näitas, et fantaasiapuudus Läänemaa ega mujalt Eestist turule tulnud väiketootjaid ei kimbuta. Kohalikust põllu- ja aiakraamist ning metsas-meres leiduvast suudetakse kokku panna üha uusi ja põnevamaid maitseid. Kokku segatakse õnnestunult isegi selliseid maitseid, mis esmapilgul üldse kokku ei tohiks sobida.
Seda, et inimesed ootavad uusi maitsed ja armastavad kohalikku toitu, näitas nii laupäevane gurmeeturg kui ka mõne aasta eest Haapsalu turul avatud talupood. Teadupärast pole kohalike väiketootjate kaup just odav, sest väiketootmine on alati kallim kui suurtootmine, ometi ei kurtnud gurmeeturul ükski müüja ostjate vähese huvi üle.
anektoot, mis ei aja naerma