„Vii kasvõi kastekann kübarapoodi, sa kindel võid olla, see homme läheb moodi,” õpetas riimitreial Uno Laht pool sajandit tagasi. Tollal algaja kirjanik, aga juba kõrgelt haritud psühhiaater Vaino Vahing kirjeldab neil samadel aastatel Läänes alanud psühhiaatrite antipsühhiaatrilist liikumist.
Mood on mood, lööb pähe tuttav tunne, kui loed, et „vaimuhaigus on suhe” ja ega hullumeelsus polegi käsitatav haigusena; seda ei sisalda mitte inimene, vaid suhete süsteem, eeskätt perekond, ususektid, poliiterakonnad ja ühiskond; see on ootused ja kohustused vastamisi isiksuse mõtlemisvõimega; see on konflikt, millest pääsemist võimaldab üksnes kohanemisvõime, enesest loobumine või enese haigeks ehk patsiendiks tunnistamine. Marju Lepajõe kommenteeris aastaid hiljem (Vikerkaar, 6/2015), et kätte ongi jõudnud hullumeelsuse ajastu: mida suurem on isiklik vabadus, seda kiiremini kasvab „patsientuur” ja psühhiaatrite hulk, sest terve elu sünnist surmani on käsitletav haigusena, mis nõuab psühhiaatrite juhiseid. Aga ei jätku ei psühhiaatriahaiglaid ega arste.