Eesti Ekspressi ajakirjanik Tarmo Vahter valis esimese iseseisvusaja kõige õnnelikumaks aastaks 1936. aasta – just sellest aastast räägib tema viimane raamat.
Vahter käis mullu ilmunud raamatut „Võitlus tuleviku pärast. 1933–1936: Pätsi aja rääkimata lood“ tutvustamas Uuemõisa raamatukogus.
„Eelmises raamatus „Karuks istus vangitornis” oli päris palju nõukaaja depressiivsust ja tekkis soov kirjutada midagi toredat ja lahedat,“ sõnas Vahter alustuseks. Autori sõnul on 1936. aasta valimine kõige õnnelikumaks täiesti subjektiivne otsus.
Kas järgmise sõja eelne kõige õnnelikum aasta oli 2019, sest Covid jõudis meile 2020 ning seejärel riburada muud jamad?
Juba vanas Kreekas olid need asjad läbi proovitud. Demokraatia viis eklektikani (osalusdemokraatia – ekleesia – rahvakoosolek kõrgema võimuna), erinevate põhimõttelagedate soovide virr-varri mandumiseni. Esindusdemokraatia viib etableerunud, võimu nimel kisklevate puntideni – erakonnad. Praegune olukord on nende kombinatsioon. Mingil hetkel on vaja valgustatud monarhi, kes asjad jälle rööpasse seaks. Praegu käib võitlus selle nimel, kes selleks saab. See pole ainult Eestis, aga kogu läänemaailm on selge sihi ja suunata. Ukraina on läänemaailma indulgents.
Kui riigis kehtib ühe mehe või naise võim,kõik võimu ohustajad on palte peal ja onngi kuldaeg käes aga seda ainult Eesti riigis ? Mujal on niisugune riigikorraldus meie arvates diktaatorlik?
olen alati rääkinuyd,
et see oli wabariigi kuldaeg.
polnud segamas riigikogu jututuba
nagu nyyd nii on