Kadri Paas: riigikogulased, ka teie valijad tahaksid eluga pääseda

Riigikogu on viimastel kuudel teinud usinalt tööd.

Vastu on võetud mitmeid avaldusi Ukraina toetuseks, Eesti seisukohtade levitamiseks ja Kremli peremehe psühhopaatilise sõja hukkamõistmiseks.

Sõja alguses oli siit- ja sealtpoolt kuulda ettepanekuid, et NATO peaks sulgema Ukraina õhuruumi. Õhuruumi sulgemise õhin läks siiski kiiresti üle, sest selle elluviimine oleks tähendanud NATO riikide otsemaid sõtta astumist ja sattumist. Eesti kontekstis tähendanuks see venelaste raketirahet Ämari lennubaasile, Tapale ja Võrule. Algatuseks.

Lääneriigid karmistavad sanktsioone ja keeravad venelaste jaoks aina kõvemini kruve kinni. Seni tulutult. Sõja lõppu pole näha. Oleks ka imelik, kui see paistaks, sest needsamad sanktsioone kehtestavad ja retooriliselt otsustavad riigid maksavad iga päev Vene riigikassasse energia eest nõks alla miljardi euro. Iga päev sisuliselt miljard eurot. NATO ja Euroopa riigid õlitavad Vene logisevat sõjamasinat sanktsioonidega võidu. Võrdluseks – Eesti riigieelarve on ligikaudu 13 miljardit eurot.

Samal ajal on tavalised vene inimesed – vähemalt need, kes ei ela Moskvas ega Peterburis, s.t sellised, kelle poegi aetakse Ukrainasse kahurilihaks – harjunud kitsikusega, nälgima ja kannatama. Peaasi, et Kremli peremees taastaks hingusele läinud Nõukogude Liidu selle toonastes piirides. Või miks mitte isegi laiendaks varasemaga võrreldes oma mõjusfääri. Kollektiivne vaimne puue, mis väljendub deržaava ihaluses iga hinna eest.

Kogu selle hulluse taustal, mida Eesti parlament ei suuda ka kõige parema tahtmise, enamate avalduste ega sõnavõttude taustal lõpetada, saaks riigikogu siiski Eesti inimeste heaks ja turvatunde suurendamiseks üht-teist ära teha. Ligikaudu 800 miljoni euro suurune lisaeelarve on vaesel ajal kahtlemata abiks, ent nimetan ära veel ühe seaduse, mille täiendamine päästaks tulevikus tuhandete eestlaste elu.

Seejuures ei pea riigikogu leiutama jalgratast, vaid eeskuju oleks mõistlik võtta soomlastelt. Soomlased on ratsionaalsed ja praktilised põhjamaa inimesed. 20. sajandil üle elanud mitu sõda, jäänud iseseisvaks ja astuvad tänu Kremli peremehe ambitsioonidele 21. sajandil ka NATOsse. Soome ehitusseadus näeb ette, et uute suuremate hoonete ehitamisel on kohustuslik rajada ka varjendid. Soome päästeseadus sätestab muu hulgas sellegi, kes ja kuidas peavad tagama varjendite ehituse, samuti, millised nõuded kehtivad ruumide mõõtmetele, konstruktsioonide koormustaluvusele ja varustatusele.

Soomes jätkub pommivarjendites kohti ligikaudu 4,4 miljonile inimesele. Helsingis on umbes 5500 varjendit, kuhu mahub u 900 000 inimest. Tavaolukorras on varjendid kasutuses ladude, sotsiaalobjektide või parkimismajadena. Helsingi koduleheküljel on interaktiivne kaart, mille abil leiab lähima varjendi.

Eesti ehitusseaduses sellist nõuet ei ole. Küllap on sel erinevaid põhjusi, kuid fakt on, et taoliste raketirünnakute – peamised sihtmärgid on elumajad, raudteejaamad, kaubanduskeskused, koolid, teatrid vms – eest, mis tabavad praegu paljusid Ukraina linnu, pole Eestis praegusel juhul pääsu. Siseministri lubadus, et õhulöögile eelneb riigi saadetav SMS telefonile, ei ole lohutav. Ukraina kogemusi silmas pidades on see pigem hirmutavalt naiivne. Kahtlemata on meilgi majade all keldreid, maa-aluseid parklaid ja ladusid-hoidlaid, kuid nende sobivuses pikemaajaliselt varju pakkuda võib kahelda.

Neli aastat tagasi tehti riigikantselei eestvedamisel plaan, kuidas jõuda Eestis varjumiskohtade võrgustikuni. Tiheasustusaladel kaardistati isegi võimalikke varjendeid ja arutati, milliseid seadusi on vaja muuta ja mis see kõik maksab. Nelja aasta taguse kontseptsiooni järgi maksnuks varjendivõrgustiku loomine kaks miljonit eurot. Suurematesse linnadesse tuleks päästeameti hinnangul rajada ka õhurünnaku eelhoiatussireenide võrgustik, mis 10–15 linna puhul maksaks kuni seitse miljonit eurot. See peaks olema ühendatud õhuseirega. Isegi Eesti-suguse mikroskoopilise riigi jaoks on nimetatud summad kommiraha. Küsimus on poliitilises tahtes.

Kui Hiinas tekkis nüüdseks unustusse vajunud viirus, jäi Eestis eluliselt tähtis – meie kõrval asub mõrvarlik riik 24 tundi ööpäevas ja 365 päeva aastas – kava soiku. Selleks, et see uuesti üles soojendada, oli vaja tuhandete ukrainlaste surma ja Putini meeldetuletust, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof, mille ta kavatseb parandada.

Eestis tegeleb seadusandlusega riigikogu. Riigikogu kätes on ehitusseaduse täiendamine ja muutmine, et sarnaselt praktilise meelega soomlastega oleks ka eesti inimestel raketirahe eest kuhugi varjuda. Ja niimoodi varjuda, et varjendist ei saaks varjujate jaoks massihaud. Riigikogul oleks viimane aeg pärast mitu kuud tagasi alanud Venemaa vallutussõda Ukrainas asuda ehitusseadust eesti inimeste hüvanguks täiendama, et ka Eesti suuremate uusehitiste alla rajataks ruumid, mida vajaduse korral saaks kasutada varjendina. Riigikogu liikmetele on töökoha vahetus läheduses varjend olemas. Ent ka riigikogulaste valijad tahaksid eluga pääseda.