Rait Maruste: riiklikult korraldatud ääremaastumine

Ääremaastumise teema on suusoojaks ja deklaratiivselt jutuks olnud aastaid, paraku pole asjad paranenud, vaid on pigem süvenenud.

Üksikud rakendatud meetmed ja kampaaniad on suunatud pigem ääremaastumise tagajärgede leevendamisele kui põhjuste korrigeerimisele.

Rahvastiku liikuvus on valdavalt objektiivne protsess, mille kõiki külgi siinkohal ei saa ega ole ka tarvis avada ning pole see ka kirjutaja ekspertiis. Kuid elades ääremaal ja vastakuti selle igapäevaste murede ja nende lahendamisega ning teades mõnevõrra, kuidas riik toimib, tahan esile tuua mõned probleemid, mis vajaksid lahendamist ja ei nõuaks suurt eeltööd ega uusi ressursse. Ainult mõtteviisi muutust ja sisseharjunud praktikate muutust.

Kohaliku omavalitsuse tulubaas tuleb valdavalt riigilt ja on üsna detailideni „sildistatud“ ehk sihtotstarbega määratletud. Eriti maaomavalitsuste puhul. See asjakorraldus iseenesest on aastate jooksul kohtadel kaasa toonud teatud õpitud abituse: sõltutakse sellest, mida antakse, kaduma on läinud omainitsiatiiv ja vastutus rahakasutuse üle otsustamises. Maaelu juhtimisel Tallinnast paratamatult ei nähta ega tunnetata iga koha eripära ja vajadusi.

Võime küsida, milleks siis toimuvad meil üleriigiliste valmistega täpselt samadel põhimõtetel kohalikud valimised, kui kohaliku esinduskogu eelarveliste otsustuste ulatus on väga väike ning keskvalitsuse, valdavalt rahandusministeeriumi poolt ette kirjutatud ja kontrollitud.

Kohalike omavalitsuste endi kujundatav ja otsustatav tulubaas (nt kohalikud maksud) on marginaalne. Kohalikud maksudki on disainitud Tallinna ja suurte linnade põhiselt, kus näiteks reklaamimaks või teede sulgemise maks võib tõesti tuua mingit, Tallinnas isegi olulist lisatulu. Kuid kindlasti ei täida kohalikud maksud mingilgi arvestataval määral maaomavalitsuste rahakotti.

Väikese Eesti kohalikud omavalitsused on surutud kõik ühte õigusraamistikku. On loomulik ja mõistuspärane eeldada, et omavalitsused, kes asuvad objektiivselt kehvemates oludes (hajaasustus, väike elanike arv, suured kulutused kohalikele teedele, sotsiaalkaitsele ja koolivõrgule jmt) saavad sedavõrd suuremat kompenseerivat tasandustoetust riigilt, mille tarvis ongi ellu kutsutud tasandusfond.

Objektiivsed andmed rahandusministeeriumist seda ümberjagamist paraku ei kinnita. Tasandusfondi kujundamisel võetakse arvesse elanike arv, arvestuslikud maamaks ja tulumaks ning riigi lisandus. Kui need kolm tuluallikat kokku liita ja jagada elanike arvuga, siis saame Eesti keskmise toetussumma ühe elaniku kohta. See oli/on 2021. aasta kohta 887 eurot. Selle keskmise põhjal saab selge pildi, kes saab tasandusfondi kaudu keskmisest rohkem ja kes vähem.

Mis tuleb välja ? Ehk keda me kui palju „tasandame“? Juhivad „kuldse ringi“ vallad – Viimsi vald, kes saab Eesti keskmisega võrreldes toetusfondist 157 protsenti, Harku vald 148, Rae vald 145, Jõelähtme vald 145 ja Kiili vald 142 protsenti. Nimekirja lõpus on need, kes saavad Eesti keskmisest vähem ehk siis Narva linn 63, Valga vald 72, Sillamäe linn 74 ja Kohtla-Järve linn 76, Mustvee vald 77 protsenti. Kõik tegeliku ääremaa maaomavalitsused, eriti Kagu- ja Lõuna-Eestis ning Läänemaal, on allpool Eesti keskmist.

See valem ja toetuste jagamise kord on kestnud aastaid. Pole siis imestada, et vaesed on jäänudki vaeseks ja langenud, õigemini lükatud vaesuslõksu. Riik ise on seda soodustanud, suunates abivalemiga toetused sinna, kus objektiivsed olud paremad ja kus niigi hakkama saadakse. Ja kus isegi kohalikud maksud töötavad ja annavad veel arvestatavat lisatulu.

Kuid see ei ole veel kõik. Ilmselt samast hoiakust ja mõtteviisist lähtuvalt on asutud riigikoole (riigigümnaasiume) ehitama suurematesse linnadesse. Väikesed kohad ääremaadel vaadaku ise, kuis saavad. Gümnaasiumi võite ju pidada, aga maksate ise. Ka siis, kui lähima teise gümnaasiumini on 50–70 km ja transpordivõrk igapäevaseks koolisõiduks olematu (nagu Lääneranna vallas). Tuleb küsida: miks praeguses Eestis toimub hariduse võimalustes diskrimineeriv suhtumine lähtuvalt sellest, kus noor on sündinud ja elab, ning kuidas selline hoiak mõjutab kohalikku ääremaa täisväärtuslikku elu? Jälle paistab läbi ühe lauaga löömine.

Ääremaade kooli- ja kultuurimajad on enamasti ehitatud kolhooside õitseaegadel. Suurte, nüüdseks enamasti amortiseerunud ja energiat õgivatena. Nendega hakkama saamine on jällegi kohaliku omavalitsuse mure. Nii neid kui ka lagunenud lautu, silohoidlaid jmt ei ole ehitanud praegused omavalitsused. See oli omaaegne riiklikult suunatud ja makstud tegevus. Nüüd on need hooned kohalike omavalitsuste kaelas. Need hooned koormavad kohalikku rahakotti, varemed risustavad Eesti loodust ja üldist ilmet ning tuleks riigi toel kõrvaldada. Linnas mingi nõukogudeaegse hoone lammutamine pole omavalitsusele mingi probleem, maal aga küll, sest pole ei seadmeid ega piisavalt raha.

Tallinnast ei panda tähele, et maaomavalitsustes on territooriumi suurusest tulenevalt paratamatult oluliselt suuremad haldus- ja administratiivsed kulud. Sotsiaaltöötaja vajab transporti, et jõuda 30–40 km eemal asuva abivajajani, notaritehinguks või kohtus käiguks tuleb linna sõita. Tund linna, tund notaris, tund tagasi ja niuhti pool tööpäeva „produktiivselt“ läinud. Teine pool probleemist on kohapeal professionaalsete ja pühendunud ametnike leidmine, sest valla eelarve võimalused heaks palgaks jäävad selgelt Tallinnale ja „kuldsele ringile“ alla.

Ääremaade looduskaunites kohtades Lõuna- ja Kagu-Eestis ning rannikualadel on hulgaliselt Tallinna ja kuldse ringi rahva suvekodusid. Omavalitsused tegelevad nende probleemidega, kuid otsest maksutulu nad sellest ei saa. Poleks midagi lihtsamat kui võimaldada inimestel suunata osa oma tulumaksust kohalikule omavalitsusele, kus asub nende kinnisvara ja teine kodu. Võidaks kinnisvaraomanikud ja võidaks omavalitsus.

Haldus-territoriaalse (mida on küll uhkelt hakatud haldusreformiks nimetama, mida see aga kindlasti ei ole) reformi kõigi tulemuste hindamiseks tuleb läbi elada veel üks valimisperiood. Kuid juba praegu on selge, et alus mõnede asjade korrigeerimiseks on olemas. Keskne neist on eeltoodud omavalitsuste tulubaasi korrigeerimine, et nii tasandusfond kui ka kohalikud maksud hakkaksid tööle sellisena, milleks nad mõeldud on. Teine ilmset korrigeerimist vajav ettevõtmine on parandada esimese etapi ebaõnnestumised ja vead, millest suurim on linna osavaldade kaotamine. Need pole ei vallad ega linnad. Pealegi, põhiseaduse § 155 lg 1 ütleb üheselt mõistetavalt: kohaliku omavalitsuse üksused on vallad ja linnad.

Rivo Noorkõiv, kes oli üks haldusreformi arhitekte, on teinud põhjendatud ettepaneku muuta riigitoetuste süsteem kohapõhiseks. See on väga mõistlik ettepanek, mis vajab küll mõnesugust läbimõtlemist ja eeltööd, kuid ei midagi ületamatut. Kindlasti uuendaks see senist, majavammina ühtset Eestit kahjustavat süsteemi. Oleks kena, kui riigihalduse minister ja rahandusministeeriumis omavalitsuste asju suunavad inimesed võtaksid vaevaks kommenteerida osundatud probleeme. Jüri Ratase suu läbi Maalehes pakutud kohalike omavalitsuste toetusmeede maal elamiseks on pigem õlgede viskamine tulle – aitab korraks, kuid süsteemi see ei muuda. Aga lõpuks määravad just süsteem ja protseduur selle, kuidas elu väljaspool Tallinna edasi läheb.