Elisabeth Sild: tänulikkusest meie inimeste seas

Lääne Elu

info@le.ee

Elisabeth Sild. Katrin Seppel

On olemas üks koht. Kui sellelekohale mõtlen, valutab mu süda, ning soovin, et keegi sinna eales sattuma ei peaks. See koht on üks suur must masenduseauk.

Siiani tunnen, et võlgnen kogu tänu ühele heale inimesele, kes mind sellest august välja aitas. Nimelt palus ta mind kord, et räägiksin talle iga päev ühest asjast, mis mind hetkekski rõõmustas. Ainult ühest väikesest asjast. Esialgu tundus see mulle tobe. Aga üsna pea olin lausa hasardis ning kirjutasin ohjeldamatultüles asju, mis mind rõõmsaks tegid – lepatriinu mu kinganinal, kuldne kevadpäike, magus iirisekomm, mis hammaste vahele kinni jääma kippus. See sai mulle harjumuseks.

Iga päev püüan leida oma elust asju, mille eest tänulik olla. Need ei pea olema suured ja uhked asjad, mille välja mõtlemiseks peaksin filosofeerima pikki öid rasketel teemadel. Need on väikesed asjad. Olen tänulik, et mul on äge ja motiveeriv kool. Olen tänulik ilusa talveilma eest, klassiõe kallistuse eest ja oma armsa kassi eest, kes mu kõrval tasa nurrub, kui seda kõnet kirjutan. Ja see rõõm, mis täidab mu südame, kui mõtlen kõige peale, mille eest mul on tänulik olla! Nii suuri sõnu ei ole veel meie kaunisse emakeelde välja mõeldud, et seda tunnet kirjeldada võiksin.

Vahel läheb mul meelest olla tänulik ja eneselegi märkamatult libisen taas sellesse halli ja muserdavasse auku, kuskogu maailma raskus surub õlgadele ning päevad ja nädalad sulavad kokku üheks lõpmatult pikaks ajamassiks.

Miks ma sellest kõigest räägin? Pöördun teie poole ja küsin kõrvalepõikava küsimuse: kuidas kirjeldada tüüpilist eestlast? Millised on esimesed sõnad, mis teie pähe tulevad? Kas näiteks kinnine? Pessimistlik? Kõige üle vinguv? Ma ei tea, kas see on tulenev sajandite pikkusest põlvkondlikust traumast, mis on sundinud meie rahva nii endassesulgunuks ja melanhoolseks. Või on see hoopiski kartus erineda ja olla üle meile nii loomuomaseks saanud tagasihoidlikkusest; kartus väljendada oma tundeid, sest äkki keegi vaatab meile veidralt? Sest eestlased on ju kinnised, tasased ja ratsionaalsed.

Mul on üks suur soov. Üle kõige kõigist suurtest tunnetest ja mõtetest on üks asi, mida tahaksin, et Eesti inimesed rohkem väljendaksid. Selleks on tänulikkus. Nõnda lihtne asi. Ja ometi nii suur.

Minu kõne on üleskutse minu inimestele. Eesti inimestele.

Soovin, et sel vabariigi aastapäeval jätaksid minu inimesed kõrvale kriitika, viha, pettumuse ja kurbuse. Ka valupunktide ja murede jaoks peab olema oma koht ja aeg. Kuid sel vabariigi aastapäeval soovin näha inimestes midagi muud. Soovin, et inimesed leiaksid endas üles tänulikkuse.

Tahan näha, et minu inimesed suudavad olla üle hirmust ja valust.

Tahan näha, et  minu inimesed on sel suurel päeval tänulikud kõige eest, mis neil on, mitte solvunud selle pärast, mida neil pole.

Tahan näha, et ka siis, kuiminu inimeste hinges kipitseb valu, ärritatus ja pettumustunne, suudavad nad vaadata sellest kaugemale.

Tahan, et minu inimesed mõistaksid, et hoolimata kõigist raskustest on nende ümber alles kogu maailma ilu ja rõõm ja headus.

Ja ma tean, et see on minu inimeste jaoks maailma kõige raskem asi. Kuid seda enam tahan näha, et minu inimesed suudavad märgata väikesi häid asju, mis suurte halbade asjade varju kipuvad jääma.

Tahan näha, et minu inimeste südametes on ruumi armastuse jaoks.

Usun, et kui igaüks meist leiab endas jõudu märgata argiseid, lausa labaselt lihtsaid häid asju enda ümber, suudame murda selle iganenud „tüüpilise eestlase” malli. Tahan elada Eestis, kus iga inimene tahab ja suudab tunda puhast, võltsimatut ja siirast rõõmu maailmast, kus me elame.

Seega palun teid, head Eesti inimesed. Näidakem üles tänulikkust. Hinnakem ilusat ja head enese ümber, ka siis, kui kõik paistab lõputult hallina. Pingutagem koos avameelsema ja tänulikuma ühiskonna nimel. Ja mis kõige tähtsam – öelgem kaaslastele, et me armastame neid. Et me hindame neid. Öelgem ka siis, kui see tekitab kohmetust. Sellisel juhul öelgem enamgi. Ärgem laskem eestlaslikul tagasihoidlikkusel võitu saada. Ja püüdkem olla tänulikud kõige eest, mida meie Eestil – mida maailmal – meile pakkuda on.

Kaunist pidupäeva.

Elisabeth Sild
Läänemaa ühisgümnaasiumi 10 H klassi õpilane

  • LÜGi kõnevõistlusel esimese preemia saanud kõne
Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
4 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Jaan
3 aastat tagasi

Hea kõne. Tubli laps.

Ausalt või
3 aastat tagasi

Gümnaasiumi esimene klass ja selline must masendus. Vaimse tervise probleemid algavad ühiskonnas kus puuduvad tugevad pereväärtused ning individualism on peamine. Maailma saab parandada ikka läbi iseenda. Ehk räägib see ühiskonna väiksema töötava mudeli – perekonna – mitteväärtustamisest, kasvatusemeetodite puudulikkusest, õpetamise kvaliteedi langemisest..? Kahju, et oma kultuur, keel, iseseisvus, riik ei ole väärtustena Vabariigi aastapäeval noortele tähtsad vaid eelkõige ainult isiklik heaolu.

Ausalt jah!
3 aastat tagasi
Reply to  Ausalt või

“Gümnaasiumi esimene klass ja juba…”? Noored ei või ju ometi vaimselt haiged olla, ega ju? Just sellise mentaliteedi tõttu on meie noorte vaimse tervise heaolu langustrendis ja enesetappude number Euroopas esimeste seas. Noori inimesi tasub tõsiselt võtta – nemad on meie tulevik. Ärge andke inimestele hinnanguid, teadmata nende lugu. Arvan, et see noor neiu on teinud julge sammu, kasutades kõnes niivõrd isiklikku näidet. Vaimse tervise häired on tõsised haigused, just nagu füüsilise tervise häiredki. Samuti väga nõme teist öelda, et probleemiks on perekonna vm mitteväärtustamine, kui terve kõne räägib heade asjade väärtustamisest ja tänutundest. Paistab, et kõne sõnumile keskendumise asemel… Loe rohkem »

Tom naabermajast.
3 aastat tagasi
Reply to  Ausalt jah!

Sellest kõnest ja probleemide lahendamise viisist võiks malli võtta ka igapäevaselt. Kui oled kaelani millegi sees,ära lase pead norgu.