Hilise antiigi (kuni 6. sajandini pKr) ja varase keskaja (10.–12. sajandil) vahele mahtus Lääne-Euroopa, eriti aga Põhja- ehk Ülem-Itaalia ajaloos tume epohh.
Kõik need mõisted on võrdlemisi kindlapiirilised – kuigi kalendaarne aeg on alati konkreetsem kui epohhaalne aeg. Ülem-Itaalia on „kõik”, mis jääb Po jõest põhja poole ja vastandub nõndaviisi nii jõukuselt kui ka pinnamoelt Apenniini poolsaarele lõunas. Selle jõukama osa läänepoolset külge nimetatakse mõnikord ka Lombardiaks ning tõepoolest, esimesed pandimajad ehk lombardid tekkisidki just seal. Tume epohh ehk ladina keeles saeculum obscurum või tollases itaalia keeles secolibui sai oma nime mitmelt ajaloolaselt, kelle sõnakasutus jäi kõigest küsimata veel viisakuse piiresse. Nende meelest oli tumeda epohhi kohta isegi veel 18. sajandil liiga vähe teada, mistõttu 18. sajand ise mõjuski ehtsa valgustusajana vastupidi ajale teise aastatuhande algupoolel. Teistsuguste ajaloolaste jaoks oli tume epohh ennekõike ihuliku hooramise ja piiramatu pillamise aeg. Aeg, mil polnud põrmugi selge, kes kuidas on võimule tulnud, kes kelle laps on ja kes üldse reaalset võimu kehastab. Kui pöörduda moodsate oskussõnade poole, siis võiks öelda, et tume epohh oli aeg lokkava korruptsiooni päralt, sest osta sai kõike ning igaüks, kellel jätkus ettevõtlikkust oma võimu näitamiseks, võis millal tahes ja ükskõik kus viidata kellelegi, kelle nimel ta tegutses.
Järelikult võiks ajalugu tundes arvata, et ühiskonnas, kus igasugune võim koos oma korraldusega on alati nähtav, peaks korruptsiooni eespool kirjeldatud kujul olema vähem kui seal, kus võim kogu aeg nähtav ei ole. Miks ei ole? Avatud maailmas on võimu delegeerimine paraku igapäevane asi ja sugugi mitte üksnes seepärast, et inimesed liiguvad, või siis vastupidi – seetõttu, et inimesed ei pääse võimu juurde vahetult ning on võimul kaude. Mistahes võim nõuab isiklike huvide kõrvale nimelt ka tema kasutamise kunsti, minimaalseidki teadmisi ealistest ja seisusekohastest õigustest ning vastutussuutlikkust. Tõsi on, et keskaegselt hobusemehelt küla vahel juhilube ei nõutud, aga näiteks mees, kes oma hobusega vedas kaubavooris kraami turule, pidi päevamoonaks kuni esimese postijaamani (umbes 40 km) võtma kaasa ühe veovankrihobuse ninaesise või siis hoolitsema selle eest, et hobuse kaerad, aga isegi vein oleksid veetud juba varem ette. Võim algas leivateenistusest, ent pole vale öelda ka nõnda, et võim võis alata isegi toidukordadest. Mitte ülemkokk koos oma peakokanoaga ei kehtesta köögis võimu, vaid selle paneb paika hoopis toidukraami jagamine oma pere liikmete vahel ja ühe külalise tarbeks. Korruptsioon tekib mitte sellest, et võim on olemas, vaid sellest, kui temast saab minna mööda kujutlusega, et ei juhtu mitte midagi halba, kui nii tehaksegi.
Loomulikult jääb tõsiasjast, et „võim on olemas”, väheseks nendel kordadel, kus me tahame korruptsiooni ennetada. Võim peab asuma ka õiges kohas. Kahtlemata on näiteks notari võim õigustatud, arusaadavalt muidugi siis, kui me oskame eristada notarit ja notariaalset funktsiooni. Et need kaks asja ei ole üks ja seesama, mõistab igaüks, kes on tunnistajaks näiteks inimese viimasele soovile sel kujul, kus viimasel tahtel puudub notariaalne kinnitus. Notari heausksuses pole ju iseenesest midagi pahatahtlikku, eriti kuna notar ei tohi olla ühtaegu veel ka prokurör ega advokaat. Minu meelest eksivadki need, kes tõlgendavad korruptsiooni ainult mõjuvõimuga kauplemises ja ei vaata sügavamale – sinna, milleks on inimesele võimu vaja või miks on vaja anda võim ilmtingimata just ühele konkreetsele inimesele. Eestis on see probleemiks enam-vähem igal sammul, kuna meil on uskumatult palju inimesi, kes askeldavad avalikus sektoris ilma selle vastutuseta, mis peaks olema kooskõlas nende isikliku panusega (praegu on kombeks kasutada sõna „kooskõlas” asemel sõna „ebaproportsionaalne”).
Mitte et võimu hajutamine vähendab korruptiivsust, vaid ta teeb võimu senisest läbipaistvamaks kohe alates hetkest, mil see võim tekib. Üks kriitiline näide ses vallas on võetud kõneks juba mõnda aega. See on koalitsioonilepingu ülimuslikkus koos konsensuse kohustuslikkusega. Mitte vähem kriitiline pole Eesti vabariigis peaministri võim, mis oli ja paraku ka on Jüri Ratase valitsuste ning tema kui poliitiku katsumuseks sõltumatult sellest, mida tulevik talle toob. Jätame loogika ja poliitilise kultuuri siinkohal kõrvale, aga isegi kui me oma analüüsi lihtsustame, ikkagi jääb alles küsimus, kelle nimel peaminister vabandab – kas iseenda või oma erakonna või valitsuskoalitsiooni või kogu täidesaatva võimu nimel ja huvides? Püsin endiselt seisukohal, et konsensus võib olla praktiline, kuid ta ei saa asendada põhimõttelisi läbirääkimisi suuremas ringis. Ja koalitsioonileping on töödokument, mitte seadusandlik õigusakt.
Korruptsioonile niiviisi lähenedes on sõda temaga Isamaa probleemiks kõikjal, kus korruptsioon ennast ilmutab, ole sa võimul või opositsioonis (enamasti tähendab opositsioon vähemust, ehkki see ei tarvitse nii olla). Korruptsioon erodeerib ehk uhub võimukorralduse alused elusate inimeste keskelt elutusse kõrbesse. Parlamentaarses riigikorras võib see tähendada, et parlamenti koonduvad läbisegi nii seadusandlik kui ka täidesaatev võim, mille lahusust hakkab ideoloogiate asemel tasakaalustama kohtuvõim. Kahjuks on just nii Eesti vabariigis praegu läinudki. Mida on Isamaa korranud? Seda, et meie erakond on rahvuslik-konservatiivne ja sellisena idealistlik. Seletatagu minusugusele siis ära, kuidas saab olla rahvuslik näiteks apteegireform, kui toidupoes saab müüa C-vitamiini kuulikesi igale ostjale, ole sa kohalik või läbirändaja. Poliitika peab olema praktiline nagu Tallinna–Rohuküla raudtee koos ümbersõiduga Muuga sadamast üle Keila Paldiskisse ja Muugalt Koplisse ning sealt välja. Kas see on logistiline või tehnoloogiline ülesanne, see on eeskätt sõnarõhu probleem. Konservatiivne see minu arvates olla aga ei saa, sest siinkohal pelgalt nimetatud ülesande lahendamise käigus muutuvad mitme põlvkonna kestes ju vähemasti kolme-nelja omaaegse maakonna asustus ning ühiskondlik koormus. Deklaratiivne poliitika niisuguseid probleeme ei lahenda, tema piirdub tavaliselt seisukoha võtmisega.
Kui me tahame rohkemat, siis peab poliitika sisuks saama tegu. Näiteks nagu elektrikasutuse ring ümber Läänemere või aega väärtustav juurdepääs värskele postile ja uudisteteenusele. Kui neid ei ole, pole ka uusi sõnu.
23.01 Tähtvere mõisas
