Pühapäeval õnnistas metropoliit Stefanus Haapsalu apostliku õigeusu kiriku vitraažid — nüüd on Maria–Magdaleena kirik Promenaadil ainus Haapsalu pühakoda, kus saab professionaalse kunstniku loodud vitraaže imetleda.
Eesti tuntuima vitraažikunstniku Dolores Hoffmanni klaasikojas Domini Canes valminud vitraažid, mis kaunistavad Haapsalu apostliku õigeusu kiriku kaht kaheksatahulist akent, paigaldati kiriku pühitsemise 160. aastapäevaks.
Preester Jüri Ilvese sõnul pole vitraažid vääriline juubelikink mitte ainult kogudusele, vaid kõigile, sest kirik on alati avatud.
Lõunaaknal on kujutatud euharistiat ehk armulauasakramenti. Valge linaga kaetud armulauakarika motiivi laenas Dolores Hoffmann metropoliit Stefanuse kingitud kreekakeelsest evangeeliumist. Kunstniku sõnul on sellist motiivi kasutatud vaid Kreekas.
Merepoolsel aknal on kujutatud lootust sümboliseerivat tormisel merel hulpivat paati. „Lootus pääsemisele, Noa laev. Me võime ka kirikust rääkida kui laevast, mis viib meid üle mäsleva elumere,” ütles preester Jüri Ilves.
Hoffmann juhtis tähelepanu vitraažides kasutatud valgele klaasile, mis on haruldane puhutud klaas. „Seda hoiame oma töökojas kirikuvitraažide tarbeks,” ütles ta.
Jüri Ilvese sõnul tuli mõttele kirikusse vitraažid hankida koguduse liige Toomas Väljataga.
Ta lisas, et protsess oli väga kiire. Kui aprillis mõte idanema hakkas ja kogudus oma soovidega kunstniku poole pöördus, siis juuni alguses saatis kunstnik oma kavandid. „Meie nägemused olid täiesti kokku langenud. See oli just see, mida tahtsime,” ütles Ilves.
Dolores Hoffmann ise ei leia tööprotsessi kiiruses midagi ebatavalist. „Kirikutel on tähtajad, millega peame arvestama. Oleme sellega harjunud,” ütles ta. Hoffmann lisas, et Haapsalu vitraažide valmimise vahele mahtusid ka Põltsamaa kiriku vitraažid, mis paigaldati kuu aega tagasi.
Hoffmanni sõnul on vitraažide teostamisel kunstniku tööga võrdselt oluline ka meistri roll. Haapsalu vitraažide meister oli Aleksei Bruk.
Kunstnik, kelle kavandatud vitraaže võib näha mitmes pühakojas, avalikes hoonetes ja ka eramajades, selgitas, et idee saamise järel hakkab ta kõigepealt otsima ja meenutama, mida on selles suunas või stiilis varem näinud.
Kirikute puhul annab rajajooned ka konfessioon ja tuleb uurida sellega seotud sümboleid. Hoffmann meenutas, kuidas ta Tallinna meremeeste kabeli vitraaži luues kasutas maailma loomise motiivi, sest see sobib kõigile konfessioonidele.
Kunstniku hinnangul on eestlastel kui soomeugrilastel tugev ornamenditunnetus. Sümbolite tähendus võib olla ununenud, kuid tunnetus on alateadvuses säilinud.
Hoffmann, kes noorena õppis maali, leidis vitraažide juurde jõudes, et see on tema ala. „Seda tööd teha on väga suur rõõm, see on nagu narkootikum,” ütles ta.
Kunstniku sõnul peab vitraažikunstnik maalikunstnikust erinevalt oma ego maha suruma. Kui maalikunstnik võib halva tujuga maalida kurva pildi, siis vitraažikunstnik, kelle looming ehib avalikku ruumi, ei saa seda endale lubada. „Ma pean arvestama inimestega, kes jumalateenistusele tulevad,” ütles Dolores Hoffmann.
Ta lisas, et isegi kui inimene ei saa sümbolitest aru, mõjutab värviline valgus teda ikka. „Värviline valgus, see on kõige plahvatuslikum ja aktiivsem materjal üldse,” ütles kunstnik. „Öeldakse, et valgus tuleb Jumalast,” lisas ta.
Ma jälle värvisin oma sapaka klaasid kunagi ahjuvärviga mustaks.
Siin peaks ikka täpsem olema. Endla tänava vanemas puukirikus on altari kohal sama suur vitraaž ja selle on teinud kirikuõpetaja Urmas ise juba rohkem kui paar aastat tagasi. Vitraaže võiks Haapsalus avalikes ruumides rohkem olla. Kindlasti peaks ka tegija leidma konkursi kaudu.
Tänan, Jaan! Kui nüüd meenutada, siis tegin selle tõesti juba kuus aastat tagasi 2006. aastal, peale selle kui olin varakevadel Sinu juures õppimas käinud. Väike täpsustus — mitte altari kohal, vaid rõdu vaheseinas.
Leheneiu juba helistas Su kommentaari peale ja uuris asja. Olgem tema vastu leebed, ei jõua ju inimene iga nurga taha vaatama.
Pealegi — Dolores Hoffmann on ikkagi kunstnik, minul kui lihtsal käsitöölisel oleks piinlik tõsta omi asjakesi tema kunstitöö kõrvale 🙂
Kui poleks viimast lauset kirjutanud, oleks Teid väärikaks inimeseks pidanud. See punnitatud eneseiroonia jätab kahjuks Teist haleda mulje.
Haleda mulje? No siis läks küll hästi, et ei jätnud ekslikku muljet 🙂
Lp pr Elna, Teil pole vist iialgi ette tulnud, et püüdes midagi luua oma võimete piiril, tunned tulemuse juures ikka, et ‘see pole see’, samas kui teistel paistab tulevat nagu iseenesest. Minule on see kogemus üsna sagedane.
Nii et pole siin punnitada midagi, ‘hale eneseiroonia’, nagu ütlete, tuleb päris loomulikult. Seda enam saan aga imetleda, mida teised teevad. Vaadake ise: Dolorese vitraažid on ju kaunid!