Jaanus Riimets: kõlab nagu “palju raha”

Kui külastasin hiljuti kinoseanssi,kus näidati „Salmoneid“, siis tekkis mõte, et see sõna „salmon“ kõlab nagu „palju raha“. Nüüd seda mõtisklust kirjutades meenus, et seda väljendit kasutas lasteraamatu „Timm Thaler ehk müüdud naer“ autor, kus ta lasi seda ütelda parun Tarukil – loe seda nime ka tagurpidi – Timm thaleri nime kohta. Timm oli vaene agulipoiss, kes oskas imeliselt naerda jakes müüs oma naeru maise rikkuse eest ja sai väga õnnetuks.

Nii on juhtunud paljudega nii varem kui hiljem, kuigi mitte ehk nii dramaatilisel moel ja maagiliselt, aga eks raamatuski saab enam kirjeldada kui elus tegelikult reaalselt on võimalik. See ei muuda asja olemust ja see on hinge äraandmine maise hüve eest.

Õige pea möödub 29 aastat päevast, mil Eesti vabariigi ülemnõukogu taastas meie riigi iseseisvuse. See ei olnud tühipaljas deklaratsioon, see oli tarkade poliitiliste kokkulepete ja muude sammude koosmõjul toimunud vajalik otsus, nii et rahvas ja riik said edasi minna. Iseasi, kuhu nad pärast suundusid. Ja selles ongi praegusajal küsimus. Kuhu me suundume? Mida nüüdseks sõnapaar „Eesti Vabariik“ üldse enamikule meist tähendab? Kas ainult kodakondsust? Kas ainult keelt jakultuuri? Kas oleme teiste rahvaste ajaloost õppinud, et need asjad ei pruugi olla jäävad? Kas oleme seda enda ajaloostki õppinud?

Isiklikult minu jaoks väljendub rahva ja riigi tegelik olukord kõige paremini seda käsitlevate kirjandusteoste lehekülgedel. Muidugi juhul kui need on kvaliteetsed kirjandusteosed. Kui nõukogude ajal lavastati teatris „Tõe ja õiguse“ 4. osa, siis oli selle lavastuse pealkiri „Pankrot“. Küsimus oli teatavasti selles, et keerulistel aegadel n-ö ropult rikkaks saanud tegelased ei osanud uuel ajastul enam toimetada. Ja nii oli see ka peale 20. augustit 1991. Mõni aeg suudeti veel endises vaimus – näiteks ilma makse maksmata – askeldada, aga peagi tulid suured rahvusvahelised firmad, kes maksid küll makse, aga olid ikkagi efektiivsemadja võtsidki üle kohalikud ettevõtmised. Muidugi ei saa ütelda, et mujalt toodu kõik hea ja õige oleks olnud või on. Pesti mitte ainult raha.

Filmis „Salmonid“ läheb pururikas Salmon kirikuisa juurde ja toetub ainult rahale, mida muide teeb ka kirikuisa. Muidugi on see ainult film ja veel pealegi paroodia, aga mingi iva selles situatsioonis on. Muidugi ei ole raha kummardamine olemuslik sugugi eelkõige n-ö kapitalistlikule ühiskonnale. Tegelikult oli see nii imelik kui see kapaljudele tunduks iseloomulik veel enam sotsialistlikule korrale. Kuigi rubla eest ei saanud pea midagi, kummardati seda vast veel enamgi kui praegusi eurosid või hiljutisi kroone. Põhjus oli ehk selles,et tol perioodil kehtis teatud hindade stabiilsus. Ei ole küllstatistikat teinud, aga tundub küll, et näiteks kinnisvara hinnad olid kogu okupatsiooniaja enam-vähem ühesugused. Isegi rahareformid ei muutnudneid väga suurel määral. Aga see ei olnud ainus põhjus. Üks oli kindlasti ka see,et hoiukassa tähtajalise hoiuse intress oli kindel. Võrreldes sellega, et praegu – isegi kriisiajal – peavad mõnedki selle eest peale maksma, et oma raha pangas hoida saaksid. Kas seda enne on ajaloos olnud? Vaevalt küll.

Ometi on hinnad suhteliselt stabiilsed viimasel ajal. Miks? Kas kapitalistid ei ole enam rahaahned? Muidugi on. Ja mitte ainult ja eelkõige kapitalistid. Raamatute raamatus on kirjas, et „raha eest saab kõige“ ja vahel tundubki ,et saab. Ent seal ei mõelda sugugi, et seda kõige tähtsamat saaks raha eest. Ei saa. Ei saagi saama, olgu siis rahks kasvõid dollar, millele on kirjutatud „In God We Trust“ (“Me Usaldame Jumalat”).

Et meie heas vabariigis valitseks ikka hea meeleoluja vabadus ka, siis selleks ei ole eelkõige vaja raha, vaid rahu. Seepärast võiksvähem kakelda – ka vaimselt mitte – ja rohkem mõtelda. Ja vähem nutitelefoni näppida. Looduses, mererannas, seenemetsas, rabas jõhvikal, kus iganes kindlamas paigas, kui seda on mistahes kivist või puust hoone, seal on ehk võimalik leida rahu. Seda, mida raha eest ei saa. Sellises paigas mõtisklemiseks sobib väga hästi peagi saabub taasiseseisvumispäev.

Jaanus Riimets