Pärast Saksamaa ühendamist 1871. aastal tekkis Euroopasse täiesti uus julgeolekupoliitiline olukord.
Võimsa riigi olemasolu alal, kus enne oli peetud sõdu ja mis oli toiminud puhvertsoonina, ajas kihevile kõik toonased Euroopa suurjõud – Ühendkuningriigi, Venemaa, Prantsusmaa ja Austria-Ungari. Saksamaa arengut jälgisid tähelepanelikult ka mitte-Euroopa jõud – USA, Jaapan ja hääbuv Osmani impeerium.
Saksamaa oli lihtsalt liiga suur ja võimas, et seda ignoreerida. Esimese maailmasõja puhkemise põhjuste üle on vaieldud nüüdseks juba üle 100 aasta, kuid kahtlemata olid teiste seas sõja katalüsaatoriks vastastikused hirmud. Peategelane Saksamaa ise kartis, et on koloniaalses võidujooksus teistest maha jäänud. Liiatagi peljati Berliinis oma tööstusliku potentsiaali leidvat Venemaad. Peterburis aga kardeti Saksamaa tugevnemist (meenutagem, et toona olid Saksamaa ja Venemaa naabrid). Prantsusmaal jälgiti murega Saksamaa rahvastiku kasvu ja meenutati kibedusega kaotatud Prantsuse–Preisi sõda. Ühendkuningriik aga kartis Mandri-Euroopas ühe riigi liigset domineerimist – asjaolu, mida Briti välispoliitika oli ligi 500 aastat üritanud vältida. Austria-Ungaris kardeti aga Balkani natsionalismi ülekandumist impeeriumisse.
