Evald Okase lapselapsena on Mara Ljutjuk teiste pereliikmete kõrval pidanud paarkümmend aastat Haapsalus Okase majamuuseumi.
Kuraator ja kunstnik Mara Ljutjuk, Evald Okase muuseumi kunstisuvi algas skulptor Aime Kuulbuschi suurejoonelise ülevaatenäitusega. Mis teid Kuulbuschi puhul köitis?
Kolm aastat tagasi kureerisin siinsamas muuseumis näitust „Ruumiline” eri skulptorite loomingust. Internetis sattusin Kuulbuschi ühe töö peale – sellised huvitavad torud, mis sülgasid eri värvi vedelikke.
See tundus mulle nii vaimukas, nüüdisaegne ja huvitav, et hakkasin tema vastu huvi tundma. Ma ei teadnud temast suurt midagi, kuigi tegemist on juba 50 aastat tegutsenud legendaarse kunstnikuga.
Needsamad torud on Okases tagasi, täpselt samas ruumis, justkui sülgaksid vedelikke otse muuseumipõranda alt, aga see on pigem erandlik töö.
Tahtsin välja tuua Kuulbuschi mitmepalgelisuse. Kui rikas on ühe skulptori looming, maailm, elu, kui tehniline on see ala, kui palju tuleb teada ja katsetada.
Mitu nägu Kuulbuschil on?
Väga-väga mitu – figuraalne, abstraktne, kontseptuaalne, traditsiooniline, moodne…
Ta on mõnuga loonud, katsetanud, end avastanud.
Näitusel on töid, mida kunstnik ise ei olnud aastakümneid näinud. Mõne kohta arvas ta isegi, et need on kadunud.
