Kui sisestada interneti otsingumootorisse sõnapaar Eesti Post, räägivad pealkirjad enda eest. „Eesti Post tahab lehtede kojukande lõpetada”, „Eesti Post sulgeb iga neljanda postkontori”, „Eesti Post lõpetab postkontorites ajalehtede müügi” – need on vaid mõned näited.
Muide – sigarette müüdi postkontorites tunduvalt kauem kui ajalehti. Võimalik, et mõnes postkontoris müüakse tänini, sest tubakatoodete müügi lõpetamisest pole Eesti Post teada andnud.
Enamasti järgneb natuke aega pärast mõnda taolist uudist Eesti Posti seletus, et ei, tegelikult me seda ikka ei tee. Nii õnnestus Läänemaal sulgemisest päästa Lääne-Nigula valla postkontorid, mille kinnipanekut ei takistanud isegi mitte seadus. Haldusreform on pannud Eesti Posti erakordselt soodsasse seisu – üks postkontor ühe kohaliku omavalitsuse kohta, kui rahvaarv rohkemat ei nõua. Hajaasustusega hiiglasuuri valdasid ei aita see kuidagi. Nii olekski Lääne-Nigula postkontorid rahumeeli võinud kinni minna, kui ajakirjandus poleks kisa tõstnud.
Plaaniga ajalehtede ja kirjade kojukanne lõpetada ja need edaspidi pakiautomaatidesse suunata on teine lugu. Seda postiseadus ei luba. Pärast uudise ilmumist ruttas Eesti Post samuti kiiresti kinnitama, et nad täidavad seadust ning viivad ajalehed postkasti ka edaspidi. Tekib küsimus, miks siis sellisest plaanist üldse räägiti. Ja rääkis Eesti Post ise. Kas mõtlematusest? Ilmselgelt mitte.
Kõik need plaanid – kojukanne lõpetada, postkontorid sulgeda ja kolida postiteenus näiteks raamatukogudesse, mis muudab Eesti Posti enda kulud praktiliselt olematuks jne – on tehtud ühel eesmärgil: hoida universaalse postiteenuse pakkumise pealt kokku nii palju kui vähegi võimalik. Eesti Post lihtsalt kompab piire, kui palju ühiskond välja kannatab.
