Esmalt massimõrv, siis valed. Kommunismi kuratlik allkiri jättis jälje kõigi Raudse eesriide taga elanud inimeste eludele.
Seega palun, tuletage 4. juuni lähenedes meelde Hiinat. Selle rahvas on kogenud isegi suuremat massimõrva kui see, mille päästsid Euroopas valla Hitler ja Stalin: Mao „Suure tiigrihüppe” ajal nälgis surnuks või hukati 45 miljonit inimest.
Sellele järgnesid Kultuurirevolutsiooni hävitav meeletus ja 30 aastat tagasi rabavate meeleavalduste mahasurumine Taevase rahu (Tiananmen) väljakul Pekingis ja kümnetes teistes Hiina linnades, kui tudengid ja teised nõudsid tõde mineviku kohta ja õiglust tulevikuks.
See oli Hiina jaoks sama tähtis kui paavsti visiit 1979. aastal ja sellele järgnenud Solidaarsuse ajajärk Poolas: võimalus vabalt hingata, mõelda ja rääkida. Samal ajal kui sõjaseisukorrast ümarlauakõnelusteni kulus vaid kaheksa aastat, on halastamatu leninistlik režiim heitnud oma rahva pihta mälupommi. Keegi ei saa Hiinas arutada 4. juuni tapatalguid Pekingis ja teistes linnades. Isegi väljaspool Hiinat ei tea me seda, mitu sada – ilmselt tuhanded – inimest suri.
Hiina režiim tundub praegu sama muljetavaldav ja püsiv nagu Nõukogude impeerium 1970. aastate keskel. Pagulased, kellega ma praegu kohtun, meenutavad mulle poolakaid ja teisi vangistatud rahvaste kodanikke, keda tundsin külma sõja aegses Londonis.
Aastapäevad – Jalta, Katõn, sissetungid Ungarisse ja Tšehhoslovakkiasse – pakkusid põgusat võimalust tõmmata avalikkuse tähelepanu ja vastata kannatlikult ajakirjanike küsimustele. Aga tulemusi nappis ja hirmud kasvasid sisseimbumise ja mis veelgi hullem, tähtsusetuks muutumise ees.
Hiina režiimi suurim vara asub välismaal: meie ükskõiksus ja ahnus. Meie Läänes – ja see hõlmab nüüd ka Poolat – eelistame teha raha ja lõbutseda selle asemel, et muretseda mineviku kaugete kuritegude pärast.
Me võiksime teha rohkemat. Me võiksime aidata kitsikuses tiibetlasi, kurta käimasoleva vabaduse hävitamise üle Hongkongis ja nõuda Taiwani kohtlemist päris riigina – ja kohe praegu, tuletada meelde, mis juhtus 1989. aasta 4. juunil.
Lucas loeb sõaaegsete tapatalgute ohvreid nii Venemaal kui Hiinas aga unustab mainimata palju rahuajal USA sõjardid on otseselt või kaudselt tapnud rahulikke elanikke !
Meil aga on selle ajuloputaja artikkel igas lehes ! Kui mees vaataks peeglisse ja püüaks kordi olla objektiivne aga ei saa sest mõjub rahakotile halvasti !