Silvia Urgas: valimistulemused näitavad, et Lääne-Eesti on muutumas

Silvia Urgas

kolumnist

Neli aastat on piisavalt pikk aeg, et tunnetada ühiskonnas toimunud põhimõttelisi muudatusi. Kuigi 2015. aasta tundub mulle isiklikus plaanis justkui eilsena, on maailm ning sellega koos ka valimisringkond number 5 täie kiirusega edasi kihutanud. Trumpi võit ja Brexiti toonud rahvahääletus 2016. aastal on maailma päriselt muutnud. Kuigi veel pole päris selge, mida need muudatused kaasa toovad, teavad inimesed, et just muutusi nad tahavad. Rahval nii siin, USAs, Suurbritannias kui ka Ungaris ja Poolas on kõrini elukutselistest poliitikutest ning korrektsest ja ümarast jutust. Mida otsesemalt ja vingemalt öelda ning mida väiksema valitsemiskogemusega sealjuures olla, seda suuremat edu võib tõenäoliselt loota.

Ajalooliselt on Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa olnud Reformierakonna kants ning võit tuli oravatele siit ka tänavu. Kui Reformierakond noppis üleriiklikult võidu, siis nende Lääne-Eesti tulemust võib pigem pidada kaotuseks. Kui neli aastat tagasi oli EKRE Lääne-Eesti valimisringkonnas sotside, toonase IRLi, Keskerakonna ning Vabaerakonna järel pelgalt kuues, siis tänavu on nad reformikatele Lääne-Eestiski kõvasti järele võtnud. Siin teise koha saanutena on nende vahe oravatega kõigest seitse protsenti. Läänemaal kohapeal hääletanutest oli EKRE aga kõigist edukam.

Ilmselt aitab EKRE edule Läänemaal kaasa ka Helmete tihe seos maakonnaga Suure-Lähtru mõisa tõttu. Helle-Moonika Helme ei ole küll päris oma abikaasa Mardi või kasupoja Martini masti hääletooja, kuid kindlasti ei maksa tema nime ja meeldejäävaid väljaütlemisi alahinnata. Läänemaalt on järgmise riigikogu koosseisus tõenäoliselt ka Haapsaluga seotud Jaanus Karilaid ja Heiki Kranich. Pelgalt maakonnapiiride järgi hinnates on seega Lääne-Eesti piirkonna kuuest mandaadist tervelt kolm läinud Läänemaale, ülejäänud kolm Saaremaale.

Nagu ülejäänud Eestis, on suurima kukkumise Läänemaal (jättes kõrvale täielikult hävinud Vabaerakonna) teinud sotsid. Iseenesest on muidugi veider, et konservatiivsusele vastukaaluks pole esile tõusnud uut liberaalset jõudu. Ehk annaks järgmistel valimistel parema tulemuse kombinatsioon sotside, Eesti 200 ja roheliste maailmavaadetest ning valimislubadustest. Kõigil neil oleks vaja olla erakond, mille valijad oleksid oma valikus sama kindlad kui EKRE valijad oma valimissedelites tänavu.

Kuigi EKRE edust jäädakse kaugele, on ellu ärganud ka vahepeal valimiskünnise lähedal kõikunud Isamaa. Kuigi EKRE on endale napsanud hunniku Isamaa häältest, töötab paradoksaalselt Isamaa nüüd ka omamoodi lahjema EKREna neile, kellele rahvuslus ja konservatiivsus on tähtsad, kuid radikaalsemad EKRE seisukohad käivad siiski vastu. Kui EKRE ja Isamaa hääled aga julmalt kokku liita ning eeldada, et see valijat mõne kolmanda erakonna juurde ei meelitaks, oleks nende kahe partei konservatiivne ühiserakond valimised Reformierakonna ees napilt võitnud.

Senisest märksa konservatiivsemast riigikogust hoolimata on tõenäoline, et esimest korda ajaloos on nii Eesti presidendiks kui ka peaministriks naine. Samas ei ole Kaja Kallasel häid koalitsioonipartnereid just lihtne leida. Reformierakonna tänavune valimiskampaania oli suures osas üles ehitatud Keskerakonnale vastandumisele. Keskerakonna maksureformi ja tasuta ühistranspordi nende eneste poolt nullimine mõjuks Ratase tiimile masendavalt. Keskerakonna senisel kursil jätkamine aga muudaks kõik Reformierakonna valimislubadused naljanumbriks. Kesktee leidmine on võimalik, aga raske. Kallas on EKRE ammu valitsuspartnerina välistanud ning ilmselt on EKRE-l endalgi mugavam veel paar aastat Riigikogus trikitada ning valitsust kiruda. Reformi, Isamaa ja sotside koalitsioon tundub kõige loogilisem, aga näitab mõneti Isamaa ja sotside selgrootust ning soovi iga hinna eest valitsuses olla, kuigi rahva tegelik toetus seda neile ei võimaldaks. Opositsioonierakondade sõbrunemine oleks sellise koalitsiooni puhul üpris võimalik.

Viimase valitsusvariandi korral võib tunduda, et 2019. aasta valimised justkui midagi ei muutnudki. Läänemaal võidavad ikka reformikad, koalitsiooni- ja opositsiooniliidrite kohtade eest heitlevad Reformierakond ja Keskerakond ning valitsusse jäävad kaks parteid senisest kolmest. Arvata võib aga, et Kallas riigipeana on teistmoodi juht kui ümmargune Ratas. Mingeid muutusi on ka juba liiga hilja tagasi pöörata. Samal kursil jätkates võivad 2023. aasta tulemused harjumuspärase vastupidi käänata.